Kodakondsuse muutmise võimalus on sisemine inimõigus. Paljud riigid teesklevad, et lubavad seda, kuid loovad liiga keerulisi protsesse, mida on võimatu lõpule viia, mis tegelikult tähendab – need rikuvad inimõigusi.
Inimesed, kes ei suuda paljudel juhtudel tõendada oma kodakondsuse kaotamist, ei saa naturaliseeruda Eesti kodanikuks. Eesti ei luba topeltkodakondsust, kuid praegu on võimalusi sellest mööda hiilida. Teada on, et Eestis on üle 18-aastaseid mitmekordse kodakondsuse omavaid kodanikke, keda Eesti ei sunni ühestki kodakondsusest loobuma. Teine teadaolev fakt on see, et kui teile antakse rahvusvaheline kaitse, ei pea te Eesti kodakondsuse taotlemisel tõendama oma kodakondsuse kaotamist. Pole tähtis, miks need 2 näidet on täiesti legaalsed. Oluline on see, et see tähendab, et Eesti lubab teatud juhtudel tegelikult topeltkodakondsust teatud erandite tõttu reeglitest.
Kodakondsus on lihtsalt õigussuhe üksikisiku ja riigi vahel. Kui isik vannub, et ei naasta kunagi päritoluriiki ega loo kunagi oma suhteid selle riigiga kusagil maailmas, ei erine see isikust, kellele anti rahvusvaheline kaitse.
Soovitan Riigikogul kaaluda kodakondsuse kaotamise tõendist vabastamist nendel inimestel, kes ei kavatse oma päritoluriigiga mingeid suhteid säilitada ja on valmis kandma selle lubaduse murdmise tagajärgi. Sel juhul tuleks lubadust (asjakohaste paberite allkirjastamisega) mitte kunagi luua suhteid päritoluriigiga käsitleda kodakondsuse kaotamise deklaratsiooni võrdväärsena.
Ei mingit lihtsustamist
Eesti kodakondsuse saamine on niigi liiga lihtne. Tuleks karmistada. Lisaks nagu on ka kirjutanud, et seaduslikult just nagu ei tohiks Eestis olla topel-kodakondust aga siiski on, siis neid tuleks sundida ühest või teisest loobuma.