Päritolu on inimese jaoks väga isiklik ja oluline teema, mis mõjutab tema heaolu ja enesemõistmist. Päritolu on osa inimese identiteedist.

Kahjuks ei ole kõigil inimestel ligipääsu oma päritolu puudutavale infole.

See probleem puudutab eelkõige üksikvanemate lapsi ning sperma- ja munarakudoonorite lapsi.

Kui adoptiivvanematel on kohustus oma lapsendatud lastele rääkida nende päritolust, siis üksikvanemad ei ole kohustatud lapsega jagada infot tema isa ja isapoolse suguvõsa kohta. Bioloogiline isa on aga lapse jaoks oluline isik tema isikliku identiteedi seisukohast.

Eestis on munaraku- ja spermadoonorlus anonüümne - ei doonoril ega doonori lapsel ei ole võimalik saada informatsiooni oma järglaste või bioloogiliste vanemate kohta ning doonori lapsel ka poolõdede ja -vendade kohta. See rikub lapse õigusi teada oma päritolu ja tunda oma mõlemaid bioloogilisi vanemaid.

Me peame oluliseks täiskasvanute õigusi bioloogilistele lastele, kuid laste õigust bioloogilistele vanematele mitte. See on ebavõrdne ja ebaproportsionaalne, eriti arvestades seda, et vanem saab eksisteerida ilma bioloogilise lapseta, kuid ükski laps ei saa eksisteerida ilma bioloogilise vanemateta.

Soovime, et iga vanem oleks kohustatud lapsele avaldama info tema päriolu kohta ning et keelatakse anonüümne sperma- ja munarakudoonorlus ning doonorite lastel oleks võimalik edaspidi saada infot oma vanemate ja bioloogiliste õdede-vendade kohta.

Lastele, kes on nüüdseks juba doonorist sündinud, soovime võimalust otsida oma bioloogilisi õdesid-vendi, kes on sündinud samast doonorist, juhul kui ka nemad on sugulaste leidmisest huvitatud ja endast teada andnud.