Idee sisu
1. Riik peab selgelt ja realistlikult määratlema toimetulekuks vajaliku igakuise minimaalse pensioni arvutamise alused. See võib olla väljendatud näiteks %-na riigi keskmisest brutopalgast. 2. Miinimumi ületavas osas tuleb kaotada piirangud inimese isiklikule pensionikontole kogunenud vara kasutamisele.
MÕJUHINNANG
Mis on idee esitaja taotletav eesmärk või tõstatatud probleem(id), millele lahendust pakutakse?Suurema paindlikkuse tagamine pensionisüsteemis.
Milliste seaduste muutmist ettepaneku rakendamine eeldaks?
Pensionikindlustuse seadus, kogumispensionite seadus.
Kas ettepanek on Eesti süsteemi sobiv või eeldab selle rakendamine teisi põhimõttelisi muudatusi?
Õiguskantsler on küll leidnud, et suuremat paindlikkust pensionivara kasutamisel võiks ühiskondlikult arutada ja kaaluda, aga Eestis on minimaalne pension rahvapensioni näol olemas (2017. aastal 176 eurot). Lisaks on riik võtnud eesmärgi hoida 15aastase staažiga miinimumpalka saava isiku pension suuremana kui absoluutne vaesuspiir, mis on võrdne arvestusliku elatusmiinimumiga. Arvestuslik elatusmiinimum tähendab, et inimene suudab oma baasvajadused rahuldada. Kuid need miinimumid on selgelt liiga madalad inimese senise elustandardi tagamiseks pensionieas. Erinevad uuringud ja analüüsid on näidanud, et mõistliku elatustaseme säilitamiseks peab inimese pensioni ja varasema sissetuleku suhe olema umbes 60-70%. Oluline on just individuaalne asendusmäär, kuna inimeste tarbimisharjumused ja kulutused on seotud tema varasema sissetulekuga. Eestis on keskmise netopensioni (I ja II sammas kokku) ja netopalga suhe hetkel natuke üle 40%. Juhul kui pensioniiga tõuseb ka peale 2026. aastat, suudab riik seda taset hoida ka kaugemas tulevikus. Antud eesmärk ei ole küll seaduses kirjas, kuid riik on sellest eesmärgist lähtunud juba pikka aega. Tulenevalt solidaarsusest I sambas on keskmisest kõrgema palgaga inimeste pensioni ja palga suhe madalam kui riigi keskmine ja madalapalgalistel jälle vastupidi. Samas madalapalgalistel on pensioni absoluutväärtus siiski madalam kui kõrgepalgalistel. Seega on kõrgepalgalised suhteliselt kehvemas olukorras pensionile minnes võrreldes madalapalgalistega, samas kui madalapalgaliste absoluutne pension on väike.
Kui leitakse, et II sammas tuleks põhjalikumalt reformida ja kujundada see tänasest pensionitootest ümber mistahes olulisi kulutusi katvaks säästmistooteks, siis eeldab see ka reformi sissemaksete poolel – kas siis inimese enda panuse olulist suurendamist või sotsiaalmaksu vahendite suunamist tagasi I sambasse. On erinevaid arusaamu, kas II samba vara on n-ö isiklik ja inimesel peab olema täielik otsustusõigus selle kasutusotstarbe üle või mitte. Sellist otsustusõigust pole I samba puhul. Kuna aga II sammas on riikliku pensionikindlustuse osa, siis sisuliselt võib tõmmata võrdusmärgi II samba ja I samba kindlustusosaku vahele.
Milliseid tagajärgi ettepaneku rakendamine kaasa tooks?
Suureneks paindlikkus oma pensionivara kasutamisel, mis võib olla teatud juhtudel õigustatud. Eesti senine II samba pensionivara kasutamise süsteem on konservatiivne, võimaldades valdavale osale pensionäridest kindlustuslepinguga sõlmimist, mis tagab elu lõpuni kindla annuiteedisuuruse makse.
Samas on terve rida riske, mistõttu tuleks II samba vabakslaskmist tõsiselt kaaluda. Inimestel kombeks alahinnata oma oodatavat eluiga. Eestis on 65aastaste oodatav eluiga praegu 18,44 aastat. Teiseks on rahvusvaheline kogemus näidanud, et pakkudes võimalust kogu pension korraga välja võtta, ei oska inimesed seda kasutada optimaalselt ning paljudel juhtudel saab raha otsa enne surma.
Tulenevalt Eesti I ja II samba pensioni nii suhtelisest kui ka absoluutsest väiksusest ei ole võimalik lubada vanaduspensioni eesmärgiga seotud raha kasutada muudeks eesmärkideks, kuna sel juhul muutub keskmise pensioni eesmärgi täitmine veelgi keerulisemaks, et mitte öelda võimatuks.
Arvestades riigi põhiseaduslikku kohutust tagada abi vanaduse ja töövõimetuse korral, tähendab see riigile suuremaid kulutusi. Nagu on öelnud õiguskantsler oma seisukohas: „Kui Eestis anda pensionivara kasutamine vabaks, siis peavad meie kehtivat perekonnaseadust ja sotsiaalhoolekande seadust arvestades säästude lõppedes eaka kulud enda kanda võtma tema pereliikmed. Kui see käiks neil üle jõu, siis tuleb kulud kanda riigil. Kehtiv süsteem peabki need riskid vähemalt osaliselt maandama.“
Kas on olemas rahvusvahelisi analooge? Mida neist on teada?
Pensionisüsteemid on erinevad. Paljudes riikides puudub II sammas ning suurem osakaal on vabatahtlikul kogumispensionil, millega on liitunud siiski valdav osa töötajaskonnast. Üldiselt on ka sellistes riikides pensioniraha kasutamine vabam kui meil II samba reeglid. Kuid sellega kaasnevad ka ohud, mis tulenevad sellest, et inimesed ei oska hinnata oma oodatavat eluiga ning nende rahatarkus on madal.
Millised on taotletava eesmärgi saavutamise teised, realistlikumad või süsteemsuselt sobivamad variandid?
Kui leitakse, et II sammast tuleks põhjalikumalt reformida ja kujundada see tänasest pensionitootest ümber mistahes olulisi kulutusi katvaks säästmistooteks, siis eeldab see ka reformi sissemaksete poolel – kas siis inimese enda panuse olulist suurendamist või sotsiaalmaksu vahendite suunamist tagasi I sambasse.
Eksperdid: Liisi Uder, Siiri Tõniste, Magnus Piirits
Idee kiideti teemaseminaril heaks
Määrata realistlik riiklik miinimumpension ning sellest lähtuvalt kaotada II sambasse kogunenud vara kasutamise ebamõistliku piiramise. Kui riiklikult on määratud miinimumpension, siis neil, kelle I ja II samba pension seda ületab, võiksid saada II sambasse kogutud sellest suuremat summat vabalt kasutada. Lisaks kaaluda võimalust laiendada ettepanekut selliselt, et II sambasse võiks iga isik ise saada vabatahtlikult juurde maksta.