liikumispuudega inimeste töölkäimise toetamine
Liikumispuudega inimese jaoks on Eestis suurimaks kodust lahkumise barjääriks transpordi ja ratastooli ligipääsetavuse puudumine. Teiseks barjääriks on ratastooli ligipääsuta eluase. Tööealine liikumispuudega inimene on ja oleks vägagi potentne tööjõud mittefüüsilistel aladel. Eesti linnatänavatel jääb ratastooliga liikleja tänaval lihtsalt äärekivide taha lõksu - puuduvad elementaarsed sujuvad üleminekud kõnniteedelt sõiduteedele. Madalad bussid käivad harva ning on abiks vaid peatustes, kus äärekivi on samal tasandil bussi- või trammipõhjaga. Väljaspool Tallinnat ja Tartut ei pruugi madalaid busse ollagi. Ratastooliligipääsuga taksod puuduvad. Invatransport käib pika ettetellimisega ja on reeglina tasuline. Tööealise ratastooliga liikleja ainus transpordivahend on tõstukiga ja tihtilugu ka käsijuhtimissüsteemiga kaubik. See on ainus viis, kuidas saab sügava liikumispuudega inimene punktist A punkti B iseseisvalt - näiteks tööle ja tagasi koju. Oleks tore, kui riik saaks sellise sõiduki soetamist, sõidukite modifitseerimist või laenamist mingil määral toetada. Oleks tore näha ka invasõbralikke tänavaid ja ühistransporti, sest autode peale ei saa alati loota. Osa sügava liikumispuudega inimesi on oma kodudes lihtsalt lõksus, kuna nad ei ela esimesel korrusel või kohandatud eramajas. Sügava liikumispuudega inimestele tuleb võimaldada ratastooliga ligipääsetav kommunaalmajutus prioriteedina osalise liikumispuudega või liikumispuudeta inimeste ees.
Ideed arutatakse tervise teemaseminaril. Loe mõjuanalüüsi siit: https://uuseakus.rahvaalgatus.ee/initiatives/cfa634c4-9139-498b-b8d0-003c47405791