5. Inventeerida ning kaitse alla võtta kõik olemasolevad ja veel leitavad looduslikud pühapaigad
Mitmete küsitluste tulemusena pooldab läbivalt umbes 84% Eesti rahvast, hoolimata vanusest, soost või usutunnistusest, looduslike pühapaikade kaitset9. Arvestades, et need moodustavad kogu metsapindalast umbes tuhandiku ning et pühapaikade inventeerimine läheks maksma pelgalt kuus miljonit, siis läheb inventeerimisega viibimine juba Põhiseadusega vastuollu, kuna arusaamatutel põhjustel lastakse hävida ainulaadset ja eestlastele ning soome-ugri rahvastele omast kultuuripärandit. Igal aastal hävitatakse ja rüvetatakse Eestis metsade majandamise kaudu kuni 600 ha hiisi ja teisi looduslikke pühapaiku. Pühapaikade spetsialisti Ahto Kaasiku arvutuste kohaselt raiutakse pühadest metsadest igal aastal kuni 50 000 tihumeetrit puitu, kusjuures RMK osa on selles vastavalt 90 hektarit ja 25 000 tihumeetrit. Puuduliku õigus- ja halduskorralduse ning vähese uurituse tõttu on ohustatud tuhanded metsamaal asuvad looduslikud pühapaigad. Pühapaiku vahetult kahjustava metsade majandamise käigus toodetud metsamaterjali aastane maht võib ulatuda kümnete tuhandete tihumeetriteni. Kuivõrd Eesti seadustes puudub loodusliku pühapaiga mõiste, ei ole need kaitstud terviklike sakraalobjektidena, vaid leiavad kaitset kitsalt arheoloogilise (materiaalse) pärandina või siis loodusväärtusena, mis võimaldab aga teatavat majandustegevust isegi kaitse alla võetud pühapaikades. Viimase redaktsiooni järel läheb looduslike pühapaikade rüüstamine vastuollu ka FSC säästliku metsamajandamise nõuetega, õigupoolest ei tohiks pühapaikade rüüstajad enamikes läänemaistes ettevõtetes oma puitu turustada saada.