Mõtleme veel
Aitäh, Kati, selle pöördumise eest. Aitäh julguse eest kirjutada ajal, mil paljud tunnevad sama, ent sõnu enam ei leia. Avalikku ruumi on toodud hääl, mis tõuseb päris elu keskelt — kodust, koolist, tööst, laste kõrvalt, maa ja vastutuse seest. Niisugune hääl väärib kuulamist, kuna kannab endas midagi vanemat ja sügavamat kui päevapoliitiline vaidlus. Kannab rahva närvi. Kevad ei saabu käsu peale. Kevad tuleb pikkamisi, läbi heitliku valguse, öökülma ja pori, ent elu liigub edasi. Rahuga on samamoodi. Rahu ei ole tühi taevas ega hetkeline vaikus. Rahu on hoitud kord, kantud vastutus ja visadus püsida oma kohal ka rahutul ajal. Just niisugust igatsust kannab ka Kati pöördumine. Oluline on ka julgus usaldada oma maataju ja elutarkust. Kodu, laste, looduse ja argise elu hoidmise soov on aus ja väärikas. Midagi väga olulist on Kati pöördumine tabanud: väsimust, ärevust ja usalduspuudust, mida ei tohi üleolevalt kõrvale lükata. Liiga paljud inimesed tunnevad, et riik kõneleb kõrgel, elu kulgeb all, ja nende vahele on tekkinud külm õhk. Just siin algab raske, ent vajalik vastus. Pöördumise praktilised ettepanekud mõjuvad vähem teostatava riikliku plaanina ja rohkem sümbolitena, mille abil maailma seletada. Õhuruumi sulgemine, sõjaliste manöövrite eemaletõrjumine ja taeva puhtana hoidmine väljendavad igatsust, et kodu kohal püsiks kord, mõõt ja kaitse. Sümbolina on niisugune kujund tugev. Riigi juhtimise alusena jääb sellest väheks. Kati on meenutanud lihtsat tõde: riik ei ole olemas iseenda pärast. Riik on olemas selleks, et talus põleks tuli, koolis algaks tund ja laps kasvaks üles oma keeles ning oma maal. Kaitse ei seisa sellest elust eemal. Kaitse seisab selle elu ümber. Just siin peitub ka lahkheli pöördumise ja julgeoleku tegelikkuse vahel. Rahu hoidmiseks ei piisa sümbolist. Rahu hoidmiseks on tarvis kaitset, valmisolekut ja usutavat heidutust. Tühi taevas võib luules lohutada, geopoliitikas võib tähendada kaitsetust. Tänu väärib ka meeldetuletus, kui tähtis on oskus ennast usaldada. Enese usaldamine ei tähenda siiski ainult sisetunde kuulamist. Vahel tähendab see ka valmisolekut tunnistada, et sisetunne tabab ära tõe, lahendus jääb sümboolseks. Pärisküsimus algab sealt, kuidas hoida kodu turvalisena nii, et rahu püsiks ja riik ei jääks paljaks. Niisuguse pöördumise väärtus ei kao ka siis, kui mõni järeldus jääb vaieldavaks. Vastupidi. Väärtus peitubki selles, et maa seest tõuseb vana ja visa küsimus: kelle jaoks riik olemas on. Niisugust küsimust on vaja. Niisugust häält on vaja. Ole hoitud, Kati. Ole hoitud, armas Eesti.