küsitavused
Kuigi selle põhiidee on vaieldamatult vajalik, on selle sõnastuses ja mõistetes küsitavusi, mis oleks soovitav kõrvaldada enne kui idee jõuab alkirjastamise faasi. Üks on kohe siin kasutatava kasumi mõiste. Raamatupidamise mõttes on kasum müügitulu, millelt on maha arvatud tootmiseks vajalikud kulud. Kui nüüd maavarale on kehtestatud kaevandamistasu, mis laekub riigi eelarvesse ja mis on vaieldamatult kulu, siis vastav kasum on sellevõrra madalam, Kui nüüd riik kehtestab maavarale piisavalt kõrge kaevandamistasu, siis sisuliselt mingit jaotatavat kasumit võib mitte tekkida (investor peab oma osa saama, muidu ta ju ei investeeriks ja ka tootmist tuleb mõistlikul määral uuendadada). Ma ei mõista, miks ei võiks kogu see jutt käia kaevandustasu ümber, miks siia üldse see (puhas)kasumi mõiste sellisel kujul sisse on toodud. Teine puudutab kohustuslikku väärindamist. Hinnad maailmaturul jaotuvad paljuski selle järgi, milline on konkurents vastavas faasis materjali töötlemisele. Ma saan aru, et ettepanek on kirjutatud pidades silmas eelkõige neid maavarasid, mida leidub suhteliselt vähe, ehk neid, mille esimese faasi (st leiukohtade hulga) konkurents on suht hõre. Siis on arvatavalt ka lõppprodukti hinnast selles esimeses faasis suurim osatähtsus. See aga ei pea ju tähendama kaugeltki seda, et muudes faasides suhted samasugused on. Juba esimese väärindamise faasis võib olla konkurents väga tihe ja kasumid olematud. Kas see punkt ei peaks ette kirjutama ikka, et selle otsustamisel tuleks lähtuda maailmaturul kujunenud olukorrast ja lihtsalt kohustust kasutada maavara omandust ära selliselt, et takistada mujal maavara töötlemise monopoli teket. Kolmas nüanss puudutab mõistet "loodud väärtus", mis peab jääma Eesti majandusse. Kui suurem osa väärtsusest seisnebki maavara olemasolus või tema defitsiitsuses üleilmses mastaabis, siis on veidi eksitav selle kohta kasutada mõistet loodud väärtus. Neljas küsitavus on maavara olemasolu seostamine kõrgtehnoloogilise tootmisega (NB! mitte kõrgepalgaliste töökohatdega). Üldjuhul on maavara kaevandamise küllaltki vähe seotud millegiga, mida võiks pidada kõrgtehnoloogiliseks. Arvestades raskeid võimalikke tingimusi, nõudeid füüsilisele võimekusele ja ka riske, võivad küll kaevandamise töökohad olla vägagi kõrgepalgalised, kuid väga harva esineb võimalusi, kus on mõtet seostada kohapeal kaevandatud maavara mõne kõrgtehnoloogilise tootmisega. Ja veelgi raskem on leida viise, kus see kõrgtehnoloogiline oleks ka selline, kus oleks palju kõrge palgaga töökohti. Nii et küsimus, milleks sellite takistav nõue. Kas see ei võiks jääda turu ja investorite otsustada ning kas eelnimetatud kohustusest takistada mujal meie maavara baasil monopoli teket ei piisaks.
Suur tänu selle erakordselt süvenenud ja konstruktiivse analüüsi eest! Just sellist ekspertiisi ongi vaja, et muuta toores kodanikualgatus juriidiliselt ja majanduslikult vettpidavaks dokumendiks. Teie märkused on väga tabavad. Vastan punktide kaupa, kuidas me neid täiendusi manifesti sisse kirjutada saame: 1️⃣ Kasum vs kaevandustasu: Teil on tuline õigus. Raamatupidamislikult on kasumiga lihtne manipuleerida. Teie ettepanek siduda kodanikudividend kaevandustasuga (või ressursitasuga) on palju lollikindlam ja läbinähtavam. See tagab tulu laekumise hetkest, kui maavara maapõuest väljub, sõltumata sellest, kui osavalt investor oma kulusid optimeerib. Muudame selle sõnastust. 2️⃣ Kohustuslik väärindamine ja turuloogika: Nõustun, et jäik kohustus võib muutuda majanduslikuks piduriks. Teie pakutud formuleering – takistada maavara töötlemise monopoli teket väljaspool Eestit ja lähtuda maailmaturu konjunktuurist – on strateegiliselt palju küpsem. Eesmärk on vältida "koloniaalmudelit" (muld välja, tulu mujale), kuid säilitada paindlikkus. 3️⃣ "Loodud väärtus" vs "Ressursirent": Terminoloogiliselt on "loodud väärtus" siin tõesti ebatpne. Kui väärtus seisneb defitsiidis, siis on korrektne rääkida ressursirendist, mis kuulub omanikule (rahvale). See on täpsem ja ausam määratlus. 4️⃣ Kõrgtehnoloogia ja töökohad: Teie märkus maavarade ja kõrgtehnoloogia nõrga seose kohta on pragmaatiline. Võib-olla peaksime "kõrgtehnoloogilise tootmise" asemel rõhutama maksimaalset võimalikku lisandväärtust ja keskkonnasäästlikku innovatsiooni, mis ei pruugi tähendada mikrokiipide tehast kaevanduse kõrval, küll aga nutikat ressursikasutust. Kokkuvõtteks: Teie kommentaar on täpselt see, miks ma selle lehe lõin – et koondada Eesti tarkus ja teha ettepanek, mis poleks lihtsalt emotsionaalne hüüatus, vaid professionaalne kava. Kas oleksite nõus, kui me võtame need punktid aluseks manifesti punkti nr 2 ja 4 täpsustamisel?