Eesti maavarade rahvaomandi ja kodanikudividendi süsteemi loomine.
Probleemi kirjeldus
Eesti maapõues asuvad strateegilised ressursid (fosforiit, vanaadium, haruldased muldmetallid) on põhiseaduse kohaselt rahvuslik rikkus. Praegune süsteem käsitleb neid aga riigivarana, mida valitsused saavad hallata ilma kodanike vahetu osaluseta tuludes. See tekitab olukorra, kus rahvas kannab keskkonnariskid, kuid majanduslik kasu võib hajuda riigieelarve üldistesse kuludesse või liikuda välisinvestorite kaudu riigist välja. Arvestades Eesti praegust kõrget maksukoormust, peab maavarade väärindamine pakkuma kodanikele otsest ja tuntavat sissetulekut, mitte lihtsalt täitma riigikassat täiendavateks avalikeks kulutusteks.
Ettepanek
Teeme Riigikogule ettepaneku luua Eesti Maavarade Ressursijuhtimise ja Kodanikudividendi Süsteem, mis lähtub järgmistest põhimõtetest:
- Bioloogiline ühisomand: Strateegilised maavarad defineeritakse võõrandamatu rahvaomandina. Iga Eesti kodanik on selle ühisuse kaasomanik sünnihetkest surmani. Osalus on isikupõhine, pärimatu ning seda ei saa müüa ega pantida.
- Ressursitasupõhine tuluallikas: Selleks, et vältida ettevõtete poolt kasumiga manipuleerimist (investeeringute või kulude kaudu), põhineb süsteem ressursitasudel. Riik kehtestab igale kaevandatavale ühikule (tonn, kuupmeeter) õiglase turupõhise tasu, mis laekub fondi kohe ressursi ammutamisel.
- Kodanikudividendi määra kehtestamine (80%): Kuna Eesti kodanikud panustavad riigi toimimisse juba praegu läbi kõrgete maksude, suunatakse 80% kogutud ressursitasudest otse ja võrdselt kõigi Eesti kodanike vahel (kodanikudividend). See tagab, et maavarade väärindamise peamine kasusaaja on inimene, mitte riigiaparaat.
- Strateegiline arengu- ja keskkonnafond (20%): Ülejäänud 20% ressurssitasudest suunatakse sihtotstarbeliselt:
- 10% Keskkonnafondi: Võimalike keskkonnamõjude leevendamiseks ja pikaajaliste riskide maandamiseks.
- 10% Teadus- ja arendustegevusse: Et toetada innovatsiooni ja tagada Eesti konkurentsivõime ressursside targas juhtimises.
- Strateegiline väärindamine: Maavarade kasutamisel loobutakse jäigast kohustusest luua igal juhul lõpptoodangut, kui see pole majanduslikult otstarbekas. Selle asemel seatakse eesmärgiks takistada välismaiste monopolide teket Eesti ressursside baasil ja eelistada väärindamise etappe, mis loovad Eestis suurimat tulu ja kõrgepalgalisi töökohti.
Mis muutuks ettepaneku elluviimisel?
Mis muutuks ettepaneku elluviimisel?
Mis muutuks ettepaneku elluviimisel?
- Otsene majanduslik leevendus: 80-protsendiline dividendimäär tähendab, et suurim osa maavarade väärtusest jõuab otse inimeste rahakotti. See on vastukaal kõrgele üldisele maksukoormusele ja tõstab kodanike ostujõudu.
- Lollikindel süsteem: Ressursitasudele üleminek muudab süsteemi raamatupidamislikult läbipaistvaks. Dividend ei sõltu sellest, kas kaevandaja on "plussis" või "miinuses" – tulu laekub igalt kaevandatud tonnilt.
- Ühiskondlik nõusolek: Kui kaevandamisega kaasnevad häiringud, on kodanikel selge motivatsioon ja õiglane kompensatsioon. See muudab senise vastuseisu konstruktiivseks omanikutunnetuseks.
- Riigi rolli optimeerimine: Kuna muud riigi kulud kaetakse olemasolevatest maksudest, siis maavarade tulu jääb puhtalt kodanike rikkuse kasvatamiseks, hoides ära riigisektori liigse paisumise uute tulude arvelt.
- Strateegiline kontroll: Eesti positsioon maailmaturul tugevneb, kuna me ei ole vaid tooraine müüja, vaid oma ressursside üle kontrolli omav peremees, kes jaotab tulu õiglaselt oma kodanike vahel.
küsitavused
Kuigi selle põhiidee on vaieldamatult vajalik, on selle sõnastuses ja mõistetes küsitavusi, mis oleks soovitav kõrvaldada enne kui idee jõuab alkirjastamise faasi. Üks on kohe siin kasutatava kasumi mõiste. Raamatupidamise mõttes on kasum müügitulu, millelt on maha arvatud tootmiseks vajalikud kulud. Kui nüüd maavarale on kehtestatud kaevandamistasu, mis laekub riigi eelarvesse ja mis on vaieldamatult kulu, siis vastav kasum on sellevõrra madalam, Kui nüüd riik kehtestab maavarale piisavalt kõrge kaevandamistasu, siis sisuliselt mingit jaotatavat kasumit võib mitte tekkida (investor peab oma osa saama, muidu ta ju ei investeeriks ja ka tootmist tuleb mõistlikul määral uuendadada). Ma ei mõista, miks ei võiks kogu see jutt käia kaevandustasu ümber, miks siia üldse see (puhas)kasumi mõiste sellisel kujul sisse on toodud. Teine puudutab kohustuslikku väärindamist. Hinnad maailmaturul jaotuvad paljuski selle järgi, milline on konkurents vastavas faasis materjali töötlemisele. Ma saan aru, et ettepanek on kirjutatud pidades silmas eelkõige neid maavarasid, mida leidub suhteliselt vähe, ehk neid, mille esimese faasi (st leiukohtade hulga) konkurents on suht hõre. Siis on arvatavalt ka lõppprodukti hinnast selles esimeses faasis suurim osatähtsus. See aga ei pea ju tähendama kaugeltki seda, et muudes faasides suhted samasugused on. Juba esimese väärindamise faasis võib olla konkurents väga tihe ja kasumid olematud. Kas see punkt ei peaks ette kirjutama ikka, et selle otsustamisel tuleks lähtuda maailmaturul kujunenud olukorrast ja lihtsalt kohustust kasutada maavara omandust ära selliselt, et takistada mujal maavara töötlemise monopoli teket. Kolmas nüanss puudutab mõistet "loodud väärtus", mis peab jääma Eesti majandusse. Kui suurem osa väärtsusest seisnebki maavara olemasolus või tema defitsiitsuses üleilmses mastaabis, siis on veidi eksitav selle kohta kasutada mõistet loodud väärtus. Neljas küsitavus on maavara olemasolu seostamine kõrgtehnoloogilise tootmisega (NB! mitte kõrgepalgaliste töökohatdega). Üldjuhul on maavara kaevandamise küllaltki vähe seotud millegiga, mida võiks pidada kõrgtehnoloogiliseks. Arvestades raskeid võimalikke tingimusi, nõudeid füüsilisele võimekusele ja ka riske, võivad küll kaevandamise töökohad olla vägagi kõrgepalgalised, kuid väga harva esineb võimalusi, kus on mõtet seostada kohapeal kaevandatud maavara mõne kõrgtehnoloogilise tootmisega. Ja veelgi raskem on leida viise, kus see kõrgtehnoloogiline oleks ka selline, kus oleks palju kõrge palgaga töökohti. Nii et küsimus, milleks sellite takistav nõue. Kas see ei võiks jääda turu ja investorite otsustada ning kas eelnimetatud kohustusest takistada mujal meie maavara baasil monopoli teket ei piisaks.
Suur tänu selle erakordselt süvenenud ja konstruktiivse analüüsi eest! Just sellist ekspertiisi ongi vaja, et muuta toores kodanikualgatus juriidiliselt ja majanduslikult vettpidavaks dokumendiks. Teie märkused on väga tabavad. Vastan punktide kaupa, kuidas me neid täiendusi manifesti sisse kirjutada saame: 1️⃣ Kasum vs kaevandustasu: Teil on tuline õigus. Raamatupidamislikult on kasumiga lihtne manipuleerida. Teie ettepanek siduda kodanikudividend kaevandustasuga (või ressursitasuga) on palju lollikindlam ja läbinähtavam. See tagab tulu laekumise hetkest, kui maavara maapõuest väljub, sõltumata sellest, kui osavalt investor oma kulusid optimeerib. Muudame selle sõnastust. 2️⃣ Kohustuslik väärindamine ja turuloogika: Nõustun, et jäik kohustus võib muutuda majanduslikuks piduriks. Teie pakutud formuleering – takistada maavara töötlemise monopoli teket väljaspool Eestit ja lähtuda maailmaturu konjunktuurist – on strateegiliselt palju küpsem. Eesmärk on vältida "koloniaalmudelit" (muld välja, tulu mujale), kuid säilitada paindlikkus. 3️⃣ "Loodud väärtus" vs "Ressursirent": Terminoloogiliselt on "loodud väärtus" siin tõesti ebatpne. Kui väärtus seisneb defitsiidis, siis on korrektne rääkida ressursirendist, mis kuulub omanikule (rahvale). See on täpsem ja ausam määratlus. 4️⃣ Kõrgtehnoloogia ja töökohad: Teie märkus maavarade ja kõrgtehnoloogia nõrga seose kohta on pragmaatiline. Võib-olla peaksime "kõrgtehnoloogilise tootmise" asemel rõhutama maksimaalset võimalikku lisandväärtust ja keskkonnasäästlikku innovatsiooni, mis ei pruugi tähendada mikrokiipide tehast kaevanduse kõrval, küll aga nutikat ressursikasutust. Kokkuvõtteks: Teie kommentaar on täpselt see, miks ma selle lehe lõin – et koondada Eesti tarkus ja teha ettepanek, mis poleks lihtsalt emotsionaalne hüüatus, vaid professionaalne kava. Kas oleksite nõus, kui me võtame need punktid aluseks manifesti punkti nr 2 ja 4 täpsustamisel?
Tere
Igati nõus idee tuumaga, aga mis puudutab konkreetselt fosforiiti, siis see asub avatud karsti alal, ning kui seda kaevandada, siis muutub kaevanduste sulgedes elu kogu ala piires, mis sisuliselt tähendab kogu Virumaad, elamiskõlbmatuks. Fosforiidi tarbeks tahetakse avatud karsti alale ja mitte kuhugi mujale, otse planeeritava väärindustehase, mis tähendab fosforiithapet, kõrvale suurt juhitavat võimsust. Selleks on planeeritud miniatuurne moodultuumajaam. Arvestades Iraanis toimuvat ja praegu Eestiski droonidega toimuvat, siis ütleks, et ebatervislikuks on see värk muutumas. Seda enam, et Stabiilne Geenius tegi Ukrainas maavarade diili, ning mis see meil liberaalkonservatiivselt kinkida fosforiit selle vastu, et Miki Hiire soldatid saaks kaevandust valvata, kari kubjas-kilter-aidamehi, ehk neegrikuningaid saaks massat Toompeal teenida (siin pole enam ühelgi erakonnal vahet, sest raha tuleb mõisavalitsejatele kilekotis), ning Impeerium saaks Peterburgi tuumarelvaga meie territooriumilt ähvardada ja seda kõike "Eesti rahva toetusel", kes saab ka natuke rahalist tulu, mille eest on kohustatud "kaitsevõimet" tugevdama Impeeriumilt ostetavate relvadega, mille Stabiilne Geenius ühe nupuvajutusega saab toimimisvõimetuks muuta, nagu ühes teise konfliktis demonstreeriti. Ühesõnaga, natuke pessimistlik olen. Pole põhjust siin optimist olla, sest ei ole vaja palju käärusid ajule, et näha, kuhu see kõik suundub. Piisab ühest, sellegi on ehk sisse sooninud nokats. Seni on kõik nii läind, nagu ma olen arvanud. Kuid, ISEGI, kui me sellele algatusele saame tuhat häält kokku, siis reaktsioon on ettenähtav. Tuumajaama hakatakse planeerima hoolimata sellest, et varsti on tuuleenergia võimsus meie tarbimist ületav ja me muutume elektrit eksportivaks riigiks. Fosforiidi kohapealt on ainus lootus see, et Mikide raha muutub Ponzi tõttu lepalehtedeks, ning seega siin enam Venemaa külje all laiata ja "Eestit kaitsta", Impeeriumi huvide eest kasvõi viimase eestlaseni ja platsdarmina vastavalt ja millal vajadusele , enam ei jõuta.