Tehakse ettepanek võtta vastu jälitamisvastane seadus, mis tooks kaasa kriminaalvastutuse isikutele, kes jälitavad Eesti kodanikke ja elanikke, häirides sellega nende turvatunnet ning põhjustades psühholoogilist ebamugavust ohvrile ja tema lähedastele. Maailma statistika kohaselt viib jälitamine sageli vägivaldsete tagajärgedeni, sealhulgas mõrvadeni. Eestis on palju inimesi, kes on kogenud või kogevad praegugi jälitamist, kuid vastava karistusseadustiku sätte puudumise tõttu ei too pöördumised paljudel juhtudel kaasa mingeid tulemusi. Sageli jäädakse vaid ootama uusi rünnakuid ning kriminaalmenetlust on võimalik alustada alles siis, kui aset on leidnud vägivald või tapmine. Selleks et ennetada traagilisi tagajärgi, vajame juba praegu seadusandlust, mis võimaldaks jälitajaid ohjeldada ja võtta nad kriminaalvastutusele. Eestis on karistusseadustikus säte, mis käsitleb ahistavat jälitamist — sisuliselt hõlmab see tegevusi, mida paljudes riikides nimetatakse stalking'uks. Kuid soovitav oleks, et need normid oleksid sõnastatud üksikasjalikumalt või et ohvritele oleksid ette nähtud täiendavad kaitsemehhanismid. Muuhulgas peaks olema võimalus vaadata läbi videokaamerate salvestisi kohtades, kus jälitamine aset leidis, et teha kindlaks, kas isik tõepoolest jälitab või on tegemist laimuga. On oluline, et jälitamise ohvreid võetaks tõsiselt, ootamata ära kõige traagilisemaid tagajärgi. Praegu ei käsitleta meie ahistava jälitamise seadust alati piisava tõsidusega. Sageli on lõpptulemus kurb ning siis rakendatakse juba teisi seadusesätteid, pööraramata tähelepanu algpõhjusele ehk jälitamisele endale. Inimesed, kes tegelevad jälitamisega, peavad mõistma, et see on sama tõsine rikkumine kui vägivald või tapmine, kuna statistika kohaselt just selliste tagajärgedeni jälitamine tihtipeale viibki.

Igal ohvril, kes on kogenud jälitamist ja kellel on selle kohta tõendeid, peab olema õigus pöörduda abi saamiseks õiguskaitseorganite poole. Seetõttu on meie riigis vaja seda uut seadusepügalat, et Eesti oleks selles valdkonnas arenenud ega jääks maha teistest Euroopa riikidest, USA-st ja teistest riikidest, kus on edasijõudnud inimõiguste kaitse seadused. USA oli esimene riik, mis võttis 1990. aastaks kõigis osariikides vastu jälitamisvastased seadused. Samuti on sarnased seadused vastu võetud Suurbritannias, Saksamaal, Austrias, Itaalias, Prantsusmaal, Belgias, Madalmaades, Poolas, Kanadas, Austraalias, Jaapanis ja Indias. Alates 2025. aastast kehtestati kriminaalvastutus Kasahstanis ning 2026. aastast jõustuvad erinormid Šveitsis ja Moldovas. ​Võiksime tunda uhkust selle üle, et Eesti viib sisse antud seadusemuudatuse, püsides teiste riikidega samal tasemel nii seadusandluse, moraali kui ka edasijõudnud tsiviliseeritud normide poolest.