Pöördumine Riigikogu poole

Meie, allakirjutanud, teeme Riigikogule ettepaneku muuta Psühhiaatrilise abi seadust, töövõimetoetuse seadust ja riikliku pensionikindlustuse seadust viisil, mis:

1. piirab rahuajal tahtevastase psühhiaatrilise ravi üksnes vahetu ja juba realiseerunud füüsilise ohu korral;
2. keelab preventiivse ja prognoosipõhise sundhospitaliseerimise;
3. muudab psühhiaatrilise diagnoosi halduslikult neutraalseks;
4. viib töövõime hindamise täielikult funktsionaalsele alusele Töötukassa pädevusse.

Ettepanek muuta Psühhiaatrilise abi seadust, töövõimetoetuse seadust ja riikliku pensionikindlustuse seadust viisil, mis tagab rahuajal isikuvabaduse tugevama kaitse ning muudab töövõime hindamise õiglasemaks ja funktsionaalsemaks.

Demokraatlikus õigusriigis peab vabaduse võtmine olema viimane abinõu. Riik ei tohi piirata inimese vabadust üksnes prognoosi, oletusliku ohu või diagnoosi alusel.

Probleemi sisu

Kehtiv regulatsioon võimaldab rahuajal tahtevastast hospitaliseerimist olukorras, kus inimene võib ohustada ennast või teisi. Selline sõnastus põhineb tulevikuriski hinnangul, mitte realiseerunud teol.

See tähendab, et inimese vabadust võib piirata enne, kui ta on toime pannud konkreetse ja tõendatud kahju.

Õigusriigis peab vabaduse piiramine olema:

• selgelt määratletud,
• vältimatu,
• proportsionaalne,
• seotud tõendatud reaalse ja vahetu ohuga.

Lisaks on töövõime ja pensioni määramise praktika tugevalt diagnoosikeskne. See ei pruugi kajastada inimese tegelikku funktsionaalset võimekust ega toeta aktiivset osalemist tööturul.

Meie ettepanekud

1. Tahtevastase ravi selge ja kitsas alus

Rahuajal võib riik tahtevastaselt sekkuda üksnes juhul, kui:

• isik on toime pannud käimasoleva füüsilise ründe või enesevigastuse;
• oht on vahetu ja tõendatud;
• muud pehmed meetmed ei kõrvalda ohtu.

Prognoos, oletuslik risk või diagnoos ei tohi olla vabaduse võtmise alus. Laste puhul peab eelkõige piisav olema perearsti, sotsiaaltöötaja ja/või terapeudi tugi lapsevanema nõusolekul.

2. Preventiivse sundhospitaliseerimise keelustamine

Rahuajal ei tohi inimest hospitaliseerida üksnes võimaliku tulevikuriski või hinnangulise ohu tõttu.

3. Selge ajaline piirang

• Ilma kohtumääruseta maksimaalselt 6 tundi.
• Kohtumäärusega maksimaalselt 72 tundi.
• Edasine ravi üksnes vabatahtlikult või kohtuotsuse alusel kriminaalmenetluses.

4. Kõik tahtevastase ravi juhtumid arhiveeritakse 12 kuu möödumisel piiratud ligipääsuga kujul, kui puudub uus kohtulik alus.

5. Töövõime ja pensioni hindamise reform

• Töövõime hindamine peab põhinema tegelikul funktsionaalsel võimekusel, mitte diagnoosil.
• Diagnoos ei tohi olla automaatne alus töövõime vähenemise ega pensioni määramisel.
• Töövõime hindamise pädevus tuleb koondada Töötukassa haldusalasse.
• Meditsiiniline hinnang peab olema nõuandev, mitte otsustav.

Miks see on vajalik?

• See tugevdab põhiseaduslikku isikuvabaduse kaitset (PS § 20).
• See tagab proportsionaalsuse põhimõtte järgimise (PS § 11).
• See vähendab meditsiinilise prognoosi kasutamist riikliku jõu alusena.
• See muudab sotsiaalsüsteemi läbipaistvamaks ja funktsionaalsemaks.
• See soodustab rehabilitatsiooni ja aktiivset tööturul osalemist.

Mida see algatus ei tee

• Ei piira vabatahtlikku ravi.
• Ei kaota kriisiabi.
• Ei vähenda riigi kohustust kaitsta elu ja tervist.

Meie eesmärk on kehtestada selge piir, millal riik võib rahuajal inimese vabadust piirata.

Riigikohus võib küsida: Kas riik täidab PS § 28 kohustust kaitsta elu?

Seetõttu võib osutuda vajalikuks kompromiss:

• lubada sekkumist ainult juhul, kui lisaks prognoosile on dokumenteeritud varasem raske vägivallajuhtum.

Pöördumine

Palume Riigikogul:

1. Algatada vastavad seadusemuudatused.
2. Tellida põhiseaduslik ja sotsiaalne mõjuanalüüs.
3. Viia töövõime hindamine funktsionaalsele ja diagnoosist sõltumatule alusele.

Rahuajal peab riigi jõuõigus olema minimaalne ja selgelt piiritletud. Isikuvabadus on demokraatliku ühiskonna keskne väärtus.