Austatud Vabariigi Valitsus
Pöördume Teie poole seoses elektrienergia ja võrguteenuse järsu hinnatõusuga, mis on muutnud esmavajaliku teenuse paljudele Eesti leibkondadele raskesti kättesaadavaks ning põhjustanud ebaproportsionaalse rahalise koormuse.
Mõistame, et elektriarved on koostatud korrektselt vastavalt tegelikule tarbimisele ning arvestuslikke vigu ei pruugi esineda. Probleemi tuum seisneb elektrienergia lõpphinnas, mis on kujunenud äärmiselt kõrgeks.
Suurenenud kulud on otseselt seotud märgatavalt kasvanud elektritarbimisega, mis tuleneb meie kliimavööndile iseloomulikust talveperioodist. Näiteks oli 2026. aasta jaanuari Eesti keskmine õhutemperatuur –7,8 °C, mis on pikaajalisest keskmisest oluliselt madalam. Sellistes ilmastikutingimustes on eluruumide kütmine ning elementaarse elukeskkonna tagamine vältimatult energiamahukam ning tarbimise kasv ei tulene liigsest või ebamõistlikust kasutusest, vaid objektiivsetest oludest.
Lisaks elektrienergia hinnale suurendab arve kogusummat märkimisväärselt ka väga kõrge võrguteenuse tasu, mis koos energiakuluga moodustab tarbijate jaoks ebaproportsionaalselt suure lõpphinna. Tekkinud on olukord, kus elektriarved moodustavad paljudel juhtudel lubamatult suure osa leibkondade sissetulekust, seades ohtu inimeste toimetuleku ja suurendades energiapuuduse riski.
Palume Vabariigi Valitsusel kaaluda ja rakendada järgmisi meetmeid energiakulude leevendamiseks:
• analüüsida elektrienergia ja võrguteenuse hinnakujunduse põhjendatust ning läbipaistvust; • rakendada ajutisi leevendusmeetmeid kõrge hinnatasemega perioodideks (nt talvekuud); • töötada välja hinnastabiliseerimise või kompensatsioonimehhanismid kodutarbijatele; • vähendada või ajutiselt leevendada võrguteenuse tasusid kriitilistel perioodidel; • kaaluda elektrienergia käibemaksu ajutist langetamist; • loobuda ajutiselt või alaliselt CO₂ kvoodi- ja heitmetasude ülekandmisest lõpphinda või kompenseerida nende mõju tarbijatele; • vähendada põlevkivienergia maksustamist erakorraliselt kõrgete turuhindade perioodil, et tagada juhitava tootmise konkurentsivõime; • suunata riigile kuuluvate energiatootjate erakorralised kasumid otse tarbijate hinnaleevenduseks; • kehtestada ajutine hinnalagi või universaalteenuse laiendus kodutarbijatele; • toetada energiatõhususe investeeringuid (soojustamine, küttesüsteemid) kiirendatud ja lihtsustatud toetustega.
Nende meetmete eesmärk on tagada, et elektrienergia kui esmavajalik teenus oleks Eesti inimestele kättesaadav mõistliku hinnaga ka turu- ja ilmastikuolude äärmuslikes kõikumistes ning et välditaks energiapuuduse süvenemist ühiskonnas.
Lisan olulisi punkte
Probleemi olemus: Elektri tarbimine kodumajapidamistes on suurel määral etteennustatav, sõltudes eelkõige ilmastikust ja aastaajast. Külm, pime ja sageli tuulevaikne jaanuar ei ole erandlik olukord, vaid korduv ja prognoositav nähtus. Elektrit müüakse samaaegselt nii fikseeritud hinnaga kui ka börsipõhiste pakettidega, mis näitab, et hinnariski on võimalik hallata ja ette fikseerida. Sellest hoolimata jäetakse börsipaketi tarbijad täielikult hinnakõikumise meelevalda, kuigi tarbitav elekter ja tarbimismahud on sisuliselt samad. Puudub hinnalagi või baasvajadust kattev kaitsemehhanism, kuigi elekter on elutähtis teenus. Kehtiv süsteem võimaldab olukorda, kus eluks vajalik teenus muutub ajutiselt majanduslikult kättesaamatuks. Tarbijakaitse on formaalne, mitte sisuline. Tarbijal puudub tegelik kaitse olukorras, kus kõrge hind ei tulene tema käitumisest ega ootamatust kriisist, vaid turu ülesehitusest ja regulatsiooni puudumisest. Põhimõtteline vastuolu Kehtiv süsteem põhineb kahel vastuolulisel eeldusel: ühest küljest käsitletakse elektrit kui elutähtsat teenust, teisest küljest lubatakse selle hinnal kujuneda viisil, mis ei arvesta inimeste toimetuleku piire ega sotsiaalset mõju. Meie hinnangul ei ole selline lähenemine kooskõlas sotsiaalriigi põhimõttega ega elutähtsate teenuste mõistliku reguleerimisega. Meie nõudmised Nõuame, et riik: Tunnistaks ametlikult, et elekter on elutähtis teenus, mille hinnakujundus vajab täiendavat tarbijakaitselist regulatsiooni. Kehtestaks mehhanismi, mis kaitseb kodutarbijaid etteennustatavate hinnatippude eest, eelkõige talveperioodil (nt hinnalagi baasvajadusele, talvine hinnakaitse või universaalteenuse sisuline reform). Tagaks, et tarbijakaitse ei oleks üksnes informatiivne, vaid ennetav, vähendades elutähtsa teenuse hinnariski kandumist üksikisikule. Algataks avaliku ja läbipaistva arutelu, milline elektrituru korraldus vastab tegelikult ühiskonna huvidele, mitte üksnes turu loogikale. Kokkuvõte Olukord, kus suur hulk inimesi ei suuda tasuda elektriarveid tavapärase talvekuu eest, ei ole normaalne ega paratamatu. See on regulatiivne ja poliitiline valik – ning valikuid saab muuta. Me nõuame, et Eesti riik võtaks vastutuse elutähtsa teenuse kättesaadavuse eest ning looks süsteemi, mis on õiglane, prognoositav ja inimeste toimetulekut arvestav.