Kelle jaoks ebaõiglane
Õiglus on selline veniv ja mitmeti tõlgendatav asi. Mõistet kasutab pigem see, kes tajub, et miski oli tema suhtes ebaõiglane, samas seda, et asi oli teiste suhtes ebaõigalne ei tajuta. Omandireform oli küll ebaõigalne. Kuid hoopis teistel põhjustel. Korter linnas oli Vene ajal suur prvileeg, kaugeltki mitte igameheõigus. Erinevalt tänapäevast, ei piisanud ka linnas korteri saamiseks töö tegemisest ja raha teenimisest. Ebaõiglus seoses omandireformiga seisnes selles, et korterid, mis olid kommunismiaja lõpuni kaudselt siiski kõigi ühisvara, anti sisuliselt tasuta nende omandisse, kes juhusid seal sees elama. Selles mõttes läks teiesugusel, linnas omanikule tagastatavas majas elaval inimesel, veel hästi, sest temale kehtisid pikka aega mingid õigused ja soodustused. Inimene, kes elas nt maal majandikeskuses, pidi pärast töö kaotust kohe oma teenitud rahaga linna korteri ostma ilma mingi soodustuse ja üleminekuajata. Selle ettepaneku tegija probleem pole ju korter, vaid just korter Tallinnas. Mõnes endises majandikeskuses või väikealevis võite endale kõigi mugavustega korteri osta mõne kuupalga eest. Samuti ei seleta see ettepanek, miks on arvestatud vaid Tallinnas elanud inimesi, samas muude, päris maakohtade elanikud, kes veel rohkem omandireformi käigus pihta said, on täiesti arvetsamata jäetud. Paraku, kuna neid, kes omandireformi käigus nn ebaõiglaselt suure võidu võtsid, on praegu tagantjärele juba võimatu panna seda teistele hüvitama, tuleb sellist ettepanekut käsitleda kui lihtsalt valu väljsksrjumise viisi. Reaalset tolku siit ei tule. Kõigele lisaks jääb vastuseta küsimus, mida ikka tähendab see “... eluruum välja osta õiglastel...tingimustel…”? Kui turuhinnaga, siis seda võite ju igal ajal teha, turg on avatud kõigile.
Sul on õigus, et õiglus on mitmetähenduslik ja omandireformi juures oli eri rühmade jaoks väga erinevaid kogemusi. Aga meie jutt ei käi ainult varalisest väärtusest. Omandireformi järelmõju tähendas paljudele inimestele aastaid kestnud ebakindlust, kohtuvaidlusi, sundkolimisi, katkiseid elukaari ja lõhutud peresid. See on moraalne ja sotsiaalne kahju, mida ei saa panna ühte kalkulatsiooni. Kui inimeselt võetakse ära mitte lihtsalt ruutmeetrid, vaid kodutunne ja elukindlus, on tegu päris kahjuga – isegi siis, kui keegi teine sai teises Eesti otsas teistsuguse ebaõigluse osaliseks. Eestis saab olla korraga mitu ülekohut, mida ei lahenda see, et ühte rühma teisele vastandame. Miks Tallinn? Sest see algatus on linna pädevuse piirides. Tallinn ei saa maksta riiklikke kompensatsioone – selle jaoks plaanime eraldi pöördumist Riigikogu poole, sest üldised hüvitise põhimõtted ja rahastus on riigi teema. Tallinn aga saab kohe ja päriselt parandada oma elanike olukorda seal, kus ta on omanik ja üürileandja munitsipaalkorterites. See ei välista maainimeste muresid – lihtsalt see konkreetne lahendus on seotud Tallinna elamufondiga.