Nõrgad kohad
Ma ei ole pahatahtlik ja ma ei soovi norida, samuti on selle ettepanku eesmärk igati arusaadav ja aktsepteeritav. Siiski tahan ma välja tuua mõned põhimõttelised väga nõrgad kohad. Üks on see, et ettepaneku subjektiks on pere, mitte üksikisik. Tänapäeval on pere siiski päris ebastabiilne moodustis. Keskmine paari kooselu aeg on umb 5 aastat, samuti võivad soodustust soovivad lastega noored mitte soovida abielluda või miks ei võiks soodustuse subjektiks olla üksikema. Mõistlik noor inimene ei seo end pikaajalise lepinguga, mis sõltub paari kokku jäämisest. On täiesti läbi mõtlemata, mis saab, kui selle soodustuse saanud naine on hiljem saanud lapse(d) teise mehega aga eelmised elavad koos oma isaga. Kas need lähevad arvesse ja kes on siis soodustuse subjekt. Ma pakun, et soodustuse subjektiks peaks ühemõtteliselt olema naine (mitte pere), temale langeb nagunii suurem vastutus laste saatuse eest. Siis jääb juba tema otsustada kuidas, millal ja kellega ta seda soodustust jagab. Teine nõrk koht on kodu asukoht. Kuigi ettepanekus on viide kaitsele spekulatiivse kasutuse vastu, ei saa siiski kuidagi mööda faktist, et täpselt ühesugune hea, mugav ja korras elamispind maksab olenevalt asukohast kuni 50 korda erinevat hinda. Kui teie ettepanek teoks saab, kutsub see esile paratamatult olukorra, kus isegi juhul kui mõistlikul noorel inimesel on elukoht nt maakonnakeskuses, peab ta enne taotluse esitamist igal juhul saama elukohaks Tallinna või Tartu. Täielik idiootsus oleks võtmata jätta raha, mida sulle üks kord elus pakutakse. Ükskõik mis, aga selline riigi poolt tagatud korter suures linnas annab elule igati parema stardipositsooni. Seega võiks selle ettepankuga samaväärne üleskutse olla, et kõik noored koonduge Tallinna! Arvestades keerukusi ja seda, et nii riigi poolt ehitatavad korterid kui hüpoteegi kustutamised jm siinsed meetmed tähendavad ikkagi ühemõtteliselt raha väljamaksmist riigieelarvest, siis kas poleks ikka lihtsam, mõistlikum ja universaalsem asendada kõik see, kindla suurusega raha maksmisega naisele vastavalt esimese, teise jne sünnituse eest. Inimene saab siis ise otsustada, kas ostab linna korteri või elab maal aga lahendab hoopis oma transpordiprobleemi jms. Turg jääks solkimata ja paljude ametnike palk maksmata. Mõelge sellele.
Aitäh põhjaliku ja konstruktiivse kommentaari eest. Te olete täiesti õigel teel, et süsteemi rakendamisel tuleb arvestada erinevate perevormide ja elukoha eripäradega. Algatus keskendub perele kui ühikule, sest eluaseme ostmine ja säilitamine lastega on sageli ühine majanduslik ja praktiline vastutus. Samas on mõistetav, et üksikemad ja vähem tavapärased perevormid vajavad eraldi kaalumist ning seadusloome käigus saab sellised nüansid täpsustada. Seoses elukoha asukohaga on idee hoida ära spekulatiivset kinnisvara kasutust ja tagada stabiilsus. Samas võib seadusandlik lahendus sisaldada paindlikkust, et arvestada piirkondlikke hinnavahe ja erinevate perevajadustega. Teie ettepanekud raha stiimuli ja paindlikuma lähenemise osas on kindlasti aruteluks olulised ning neid saab integreerida seadusandlikku protsessi.