Mõtteid hariduspoliitika ja laste heaolu kohta
Toetan samuti haridus- ja teadusministri tagasiastumist, kuid soovin selgelt ja rahulikult selgitada oma seisukohta. Minu hinnangul ei ole praegune eestikeelsele õppele üleminek laste huvides ega hariduslikult põhjendatud. Pedagoogiliselt on kõige tulemuslikum mudel see, kus laps omandab põhiteadmised oma emakeeles ning õpib samal ajal süvendatult riigikeelt. Sunnitud ja kiirustatud üleminek keelele, mida laps veel piisavalt ei valda, langetab õpimotivatsiooni ja hariduse kvaliteeti. Kui aga räägitakse ühtsest koolist ja võrdsetest õigustest, siis peavad need kehtima tegelikult kõigile, mitte ainult sõnades. Ei ole õiglane panna kohanemiskohustus ainult vene, ukraina või muust kodukeelega lastele, samal ajal kui üks keel ja kultuur jäävad ainsaks normiks. Sellisel juhul tuleks ausalt arutada ka vene keele rolli haridussüsteemis ning mitmekeelseid lahendusi, mitte käsitleda integratsiooni varjatud assimileerimisena. Haridus ei tohi olla ideoloogiliste katsete väli. Lapsed ei ole poliitiliste otsuste tööriist. Just seetõttu leian, et praegune haridusjuhtimine ei ole suutnud pakkuda toimivat ja õiglast lahendust ning vajab muutust.