Põhjendused ministri tagandamiseks

1. Riigieksamite ebapraktiline ajastamine ja lisakoormuse tekitamine.

2024. aastal viis minister Kallas põhikooli lõpueksamid ja riigieksamid maikuusse – üle kuu võrra varasemaks kui varem – Kristina Kallasele iseloomulikult-ilma osapooltega läbiarutamata. See katse on laialdaselt läbi kukkunud: varasem toimiv süsteem asendus olukorraga, kus nii õpilased, õpetajad kui ka lapsevanemad on ülemäärases stressis, aga loodetud kasu jäi saavutamata. Eksamite toomine perioodi, mil õppetunnid veel käivad, on tekitanud õpetajatele lisakoormust ja seganud õppetöö normaalset rütmi. Selline muudatus, mis viidi sisse teistega arvestamata, on absurdne ning haridustöötajate hinnangul selgelt kahjulik.

2. Väikegümnaasiumide sulgemine ja maapiirkondade hariduse väljasuretamine.

Minister Kallas on asunud kulude kokkuhoiu sildi all hoogustama väikeste laste arvuga koolide gümnaasiumiosade sulgemist, ohustades sellega maapiirkondade jätkusuutlikkust. Haridusministeerium on teatanud valmisolekust maksta omavalitsustele ühekordset kompensatsiooni, kui need lõpetavad alla 40 õpilasega gümnaasiumide pidamise. Eestis on 145 gümnaasiumiastmega kooli, neist koguni 40-s õpib vähem kui sada õpilast – just neid koole, julgustab ministeerium sulgema. Selline üheülbaline lähenemine eirab kohalikke olusid ja õpilaste vajadust saada haridust oma kodu lähedal, et perekonnal ei tekiks suuri lisakulusid lapse majutamiseks kodust kaugel. Edaspidi on HTM-l Kristina Kallase juhtimisel soov sulgeda kõik alla 100 õpilasega gümnaasiumi astmed. Kohalikud omavalitsusjuhid hoiatavad, et kui elukohajärgne gümnaasiumiharidus kaob, kolivad pered ära ning tühjenevad kogu kogukonnad. Selline poliitika on sisuliselt maapiirkondade väljasuretamise “pikk plaan”.

3. Toila gümnaasiumi sulgemine pretsedendina.

Kristina Kallase koolivõrgu poliitika valguses on juba ette võetud samme sulgeda toimivaid koole ka seal, kus õpilasi on normist rohkem. Hiljutine näide on Toila Gümnaasium Ida-Virumaal – vald otsustas 2024. aastal ministeeriumi suunamisel sulgeda gümnaasiumiastme, kuigi seal õppis 56 gümnasisti. Toila kool eristus maakonna teistest riigigümnaasiumidest selle poolest, et enamiku õpilaste kodune keel oli eesti keel. Tegemist oli Ida-Virumaa viimase gümnaasiumiga, kus eesti kodukeelega lapsi oli rohkem kui muukeelseid. Isegi Kallase erakonnakaaslane Uibo tunnistas lapsevanematega kohtumisel, et tema oma last Jõhvi venekeelse keelekeskkonnaga “segakombinaati” ei paneks. Sellise kooli sulgemine tähendab tõsist tagasilööki eestikeelsele keele- ja kultuurikeskkonnale tervel Ida-Virumaal. Kohalik kogukond ja lapsevanemad olid otsusele tugevalt vastu, viidates vähesele kaasamisele ja otsuse negatiivsele mõjule piirkonna haridus- ja keelekeskkonnale, ent ministeerium jätkas oma teerullipoliitikat kogukonna vastuseisust hoolimata.

4. Ukrainast tulnud keeleoskamatute laste suunamine ettevalmistuseta eesti koolidesse.

Juba enne ministriametisse astumist algatas Kristina Kallas petitsiooni, millega nõuti, et kõik Ukrainast saabunud õpilased suunataks õppima eestikeelsetesse koolidesse. Kallas rõhutas 2022. aastal, et kõik Eestisse elama asuvad lapsed tuleb suunata eranditult kodulähedasse eestikeelsesse kooli. Paraku on selline lähenemine tähendanud, et paljud eesti koolid ja lasteaiad ujutati lühikese ajaga üle lastega, kes eesti keelt üldse ei oska, ja see on kahjustanud eesti laste hariduskvaliteeti. Õpetajad pidid võtma lisakoormusena eesti keelt mittekõnelevate laste intensiivse õpetamise ja järeleaitamise ülesande, ilma et neile oleks antud täiendavaid ressursse. Kiire tempo ja vähene tugi on halvendanud koolide keelekeskkonda ning pannud ohtu õppetöö kvaliteedi. Samuti on see samm kahjuks venestanud keelekeskkonna ka paljudes maapiirkondades, kuhu seni sai veel eestikeelse keele- ja kultuurikeskkonna otsinguil põgeneda.

5. Teerullipoliitika alus- ja üldhariduse reformides.

Minister Kallas on korduvalt näidanud üles soovi viia haridusreforme ellu kiirkorras ja huvigruppe kaasamata. Näiteks alushariduse (lasteaedade) seaduse eelnõu koostamisel eiras ministeerium paljuski kohalike omavalitsuste ja lasteaedade ettepanekuid. Omavalitsused kurdavad, et neile pandi uus kohustus tagada koht igale 1,5–3-aastasele lapsele, kuid ilma täiendava rahastuseta. “Me kaotame ära tänase lastehoiusüsteemi ja anname kohalikule omavalitsusele väga selge kohustuse, aga me ei anna siin lisaressurssi,” on selle kohta kriitiliselt märkinud üks Riigikogu liige. Seaduseelnõu suruti valitsuses läbi nii, et isegi koalitsioonipartnerid tunnistasid hiljem, et ei jõudnud sellesse korralikult süveneda. Selline huvigruppide ja ekspertide arvamuste eiramine õõnestab usaldust riigi ja ministeeriumi vastu ning kahjustab reformide kvaliteeti.

6. Lugupidamatus ja vaen eestikeelse keele- ja kultuurikeskkonna vastu

Kristina Kallas on oma avalikes sõnavõttudes kasutusele võtnud retoorika, mis meenutab nõukogudeaegset lähenemist ning on vastuolus tänapäeva Euroopa haridusstandarditega. Vene emakeelega Kristina Kallas on rangelt keelanud eesti keele nõudmist eesti koolis. Selline väide on äärmiselt sobimatu – eesti kool, kus õpivad eesti emakeelega lapsed, peabki olema eesti keele ja meele kandja, nagu on enamikes tsiviliseeritud riikides Euroopas. Euroopa riikides ja ÜRO lapse õiguste konventsiooni kohaselt on riigil kohustus tagada põlisrahvastiku lastele haridus oma emakeeles ja kultuuriruumis, eriti oma rahvusriigis. Eesti keele nõudmine eesti koolis, kus õppeainete omandamine peab toimuma eesti keeles, on elementaarne ja Kallase poolt eesti keele nõude keelamine on otseselt eesti lapsi diskrimineeriv – sest eesti lapsi juba kiusatakse seljataga vene keeles- ning on eesti laste vastu lugupidamatu. Selline venemeelne ja eesti keele vastane retoorika, mida Kristina Kallas viljeleb, on otsene põhiseaduse preambula ja Eesti rahvusriigi vastu töötamine.

7. Maailmatasemel hariduskvaliteedi ohtu seadmine keelenõuete kaotamisega.

Eesti hariduse senine edu (näiteks PISA testide tulemused) on paljuski põhinenud eestikeelsel õpikeskkonnal. Minister Kallas on aga otsustanud, et vastupidiselt tsiviliseeritud Euroopa tavale ei kontrollita eestikeelsesse kooli õppima asumisel enam lapse eesti keele oskust ning puudub üleminekuaegsete ettevalmistusklasside süsteem. See tähendab, et paljudesse klassidesse on lisatud lapsi, kes ei valda üldse eesti keelt, ning õpetaja peab nendega eraldi tegelema. Tulemuseks on, et kannatab kogu klassi õppeedukus – tugevamadki õpilased jäävad paratamatult maha, sest õpetaja energia läheb ainetunnis keele õpetamisele. Hariduseksperdid hoiatavad, et kui liiga suur osakaal (üle 10%) keeleliselt integreerimata lapsi paigutada korraga eestikeelsesse klassi, siis ei ole enam võimalik luua eestikeelset õpikeskkonda, tekib kultuuriline katkestus ning langeb paratamatult kogu klassi õppeedukus.

8. Õpetajate koormuse ja stressi suurendamine ning palkade tõstmata jätmine.

Ministri utoopiliste poliitikate tõttu on õpetajate töökoormus hüppeliselt kasvanud, kuid samal ajal pole ta taganud õpetajate palga vastavat kasvu. Massiliselt muukeelsete laste suunamine eestikeelsetesse koolidesse ning lasteaedadesse ja nende järele aitamine suurendab õpetajate töömahtu (nõudes lisatunde, individuaalset lähenemist, tõlkimist jm), ent õpetajate palgatõus on jäänud elukalliduse tõusule alla. Minister Kallase juhtimisel on õpetajate palga küsimust seni käsitletud pealiskaudselt ja viivitustega, mis on kahandanud õpetajate motivatsiooni ning lugupidamist oma töö vastu. On lubamatu nõuda õpetajatelt aina rohkem, pakkumata neile väärilist tasu ja tuge. Kallase hariduspoliitika läbikukkumist näitab ka see, et Eesti paistab maailmas silma suure õpetajate ametist lahkumise riski poolest (TALIS 2024): 45,5% õpetajatest kavatseb õpetajana töötada veel kuni 5 aastat. Lahkumise soov on oluliselt seotud palga, töötingimuste, üldise rahulolu, väärtustamise tajumisega ja kõrge stressi tasemega. Viimane on oluliselt kasvanud Kristina Kallase haridusministriks oleku ajal.

9. Valetamine ja venestamine.

Haridusminister valetab süümepiinadeta Riigikogu liikmete arupärmistele seoses eesti keele kasutamisega avalikus ruumis, väites, et eesti keele olukord pole kunagi olnud nii hea, kui praegu ning eesti keele kasutamine avalikus sektoris ning suures osas erasektoris on suurepärane. (Riigikogu 04.06.2025 infotunni stenogramm) Kuid just Kristina Kallase asumisega haridusministri ametikohale on haridusministeeriumi ametlik kommunikatsioon muutunud jälle kakskeelseks: ministeeriumi kodulehel ja infokanalites on eestikeelse info kõrval taas mahukalt venekeelset sisu. (Minister Kallase eelkäija Tõnis Lukas taandas liikumise “Eesti kool on eesti keele kodu” palvel ministeeriumi ametliku suhtluse peamiselt eestikeelseks, et toetada üleminekut eestikeelsele õppele.) Nüüd aga pakub riik ise oma teenuseid ja infot jätkuvalt vene keeles, mis õõnestab eestikeelsele õppele ülemineku reformi usaldusväärsust. Ei saa nõuda koolidelt täielikku üleminekut eesti keelele, kui valitsusasutused ise annavad vastupidise signaali, hoides elus paralleelset venekeelset keskkonda. See tekitab segadust ja näitab, et Kristina Kallase eesmärk ei ole riigikeele positsiooni tugevdamine, vaid vene keele ja “ruski miri” juurutamine Eestis.

10. Riigigümnaasiumite tsentraliseeritud poliitika, mis ei arvesta kohalikke vajadusi.

Minister Kallas on surunud edasi riigigümnaasiumite rajamise ja koolivõrgu nõukogudelikku tsentraliseerimise poliitikat, mille puhul võetakse kohalike omavalitsuste käest gümnaasiumihariduse korraldamine ning allutatakse see täielikult riigi visioonile. Kuigi eesmärgiks on tuua kõikjal hariduse kvaliteet ühtlasele tasemele, on selline “üks lahendus kõigile” lähenemine jäik ja ei arvesta kogukondade eripärasid. Mitmel pool Eestis on lapsevanemad ja kohalikud juhid mures, et riigigümnaasiumide standardlahendused ei vasta nende piirkonna noorte vajadustele. Näiteks on väiksemates kohtades oluline säilitada kooli juures kogukonna identiteet ja traditsioonid, mida kaugel asuv suur riigikool ei pruugi pakkuda. Minister Kallas on demagoogiliselt väitnud, et “riik võib küll suunata, aga kooli paneb kinni omavalitsus,” lükates justkui vastutuse ainult omavalitsustele. Tegelikkuses tuleb initsiatiiv ja surve sulgemiseks läbi rahastamise muutmise ministeeriumilt endalt. Niisugune tsentraliseeriv koolipoliitika, mida viiakse ellu kohalikega sisulist dialoogi pidamata, vähendab hariduse paindlikkust ja kogukondade usaldust riigi vastu.

11. Raha investeerimine betooni hariduse sisu arvelt.

Minister Kallase juhtimisel on haridusministeerium hakanud jagama märkimisväärseid rahasummasid uute koolihoonete ehitamiseks neis omavalitsustes, kes on nõus oma senised väiksemad koolid sulgema. Näiteks Toila gümnaasiumiastme sulgemise üheks argumendiks sai lubadus, et riik rahastab uue koolimaja ehitamist, kui gümnaasium ära kaotatakse. Samalaadseid pakkumisi on tehtud ka mujal. See tähendab, et raha, mis võiks minna olemasolevate koolide arendamiseks, õpetajate palkadeks või õppetöö kvaliteedi parandamiseks, suunatakse ehitusprojektidesse, mis alluvad otseselt ministeeriumile. Kuigi kaasaegne õpikeskkond on tähtis, ei tohi see tulla hariduse sisu arvelt. Hetkel on aga fookus nihkumas teadmiste ja kvaliteedi edendamiselt betooni valamisele. Hariduseksperdid ja lapsevanemad on mures, et Kallase poliitika tulemuseks on küll uued hooned, kuid nende seinte vahel kannatab hariduse tase, eestikeelne keele- ja kultuurikeskkond ja laste vajadused jäävad tahaplaanile.

12. Erivajadustega noorte koolide ja regionaalsete kutseõppeasutuste sulgemine.

Kallase reformiplaanid tabavad valusalt ühiskonna kõige haavatavamaid õpilasi ja äärealasid. Haridus- ja Teadusministeerium on otsustanud sulgeda Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli. See kool on olnud eriline tugipunkt paljudele hariduslike erivajadustega ja keerulise taustaga noortele, pakkudes neile praktilist õpet ja teist võimalust elus edasiminekuks. Kohalik kogukond on väljendanud sügavat muret, sest Vana-Vigala kooli ümber keerleb terve kohalik elu ning selle kadumine tähendab noortele päästerõnga kadumist. Kooli sulgemise aruteludel tunnistas ministeerium isegi, et arvesse võetakse vaid sulgemise erinevaid ajastusi – varianti, et kool võiks jätkata, ei pakutudki. Samuti on plaanis Hiiumaa Ametikool senisel kujul lõpetada, liites selle 2026. aastaks Kärdla riigigümnaasiumiga üheks nn Hiiumaa hariduskeskuseks. See tähendaks Hiiumaa kutseõppe olulist kärpimist: näiteks aianduseriala koondatakse mandrile ning saare noortel kaob võimalus omandada mitmeid erialasid kodusaarel. Need sammud vähendavad erivajadustega või konkreetse huviga noorte võimalusi saada neile sobivat haridust. Minister Kallas viljeleb niisiis “pika plaani” poliitikat, mis kärbib haridusvõrgu mitmekesisust ja jätab eriilmelised õppijad hooletusse.

13. Eesti laste ebavõrdne kohtlemine ja põhiseadusvastane diskrimineerimine.

Kallase reformide tõttu on tekkinud olukord, kus eesti lapsi koheldakse nende emakeele ja rahvuse alusel halvemini kui muukeelseid lapsi, mis on vastuolus põhiseaduse § 12 võrdse kohtlemise nõudega. Nimelt suunatakse muukeelsed (sh vene emakeelega) lapsed üha enam eestikeelsetesse koolidesse, samal ajal kui vene kogukonna survel jäetakse alles eraldi venekeelsed koolid. Tallinnas on näiteks jätkuvalt sellised ainult venekeelse keskkonnaga koolid nagu Haabersti Vene Gümnaasium, Tallinna Õismäe Vene Lütseum, Lasnamäe Vene Gümnaasium ning lisaks nn üleminekukoolid, kus vene õppekeelega klassid jätkavad. Eesti rahvusest laste jaoks aga eraldi eestikeelse keelekeskkonnaga koole enam ei ole – kõiki sunnitakse segakeskkonda, kus minister isiklikult keelab nõuda eesti keele rääkimist, mis on elementaarne lugupidamine riigikeele ja eestikeelsete õpilaste ja õpetajate vastu. Näiteks pole enam Tallinnas selliseid traditsioonilisi eestikeelseid koole nagu varem (Tallinna Humanitaargümnaasium või Tõnismäe Reaalkool on kas suletud või ümber kujundatud). Kristina Kallase juhtimisel võimaldatakse seega vene rahvusest laste jaoks jätkuvalt eraldi koole ja keelekeskkonda, samas kui eesti rahvusest lastel puudub võrdne võimalus õppida ainult eestikeelses ja eestimeelses koolikeskkonnas. See on otseselt rahvuse ja keele alusel diskrimineeriv ning lõhestab meie haridussüsteemi. Põhiseaduse preambula kohaselt peab Eesti riik tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade – praegune olukord aga seab selle eesmärgi ohtu, kui eesti lapsed muutuvad oma riigi haridussüsteemis teisejärguliseks. Me ei saa lubada, et eestlaste lapsed on lõimumispoliitika “katsejänesed” nende põhiõiguste diskrimineerimise hinnaga.

14. Ministeeriumi kanalite kasutamine propagandaks.

Minister Kallase ametisse astumisega on Haridus- ja Teadusministeeriumi ametlikku koduleht ja sotsiaalmeedia infokanalid muutunud ainult ühepoolse propaganda hääletoruks, mis toob pidevalt välja ainult reaalsusest irdunud kiidulaulu vene-eesti segakooli väidetavatest plussidest, kuid ignoreerib täielikult demokraatliku ühiskonna ühe olulisema alustala: debati olulisust ja murekohtade välja toomist, et teada, mida parandada. Ajakirjandusest[1] on

teada, et eestikeelsele haridusele üleminekut ei ole ministeerium seni seiranud,

mistõttu ei ole neil võimalik faktiliselt edulugu tõestada.

Ametlikult peaks ministeeriumi koduleht jagama neutraalset infot hariduse kohta, kuid praegu leiab sealt vaid Kristina Kallase isikliku elukauge ja teostamatu ideaali vene-eesti segakooli propaganda, mis pole tasakaalustatud. See murendab avalikkuse usaldust – riigiasutuste kanaleid ei tohi kasutada kallutatud propagandaks. Õpetajate, lapsevanemate ja ekspertide mureküsimused on aga ministeeriumi ametlikus kommunikatsioonis tähelepanuta. Niisugune lähenemine meenutab Kristina Kallasele omast autoritaarset stiili, kus valitsusasutus ajab oma joont, kuulamata kogukonda. Me peame väärtustama avatud ja ausat arutelu hariduse teemadel, mitte summutama seda ministri isikliku propagandaga.

15. Rahva toetuse ja mandaadi puudumine.

Kristina Kallas ei oma rahva silmis mandaati nii ulatusliku ja vastuolulise haridusreformi läbiviimiseks. Valimistel ei antud talle eraldi volitust eestikeelse kooli radikaalseks ümberkorraldamiseks viisil, mis sisuliselt muudab eestikeelsed koolid kakskeelseteks vene-eesti segakoolideks. Veelgi enam, avalikkuse vastuseis tema poliitikale on üha kasvamas: õpetajad on streikinud, lapsevanemad on pettunud ning mitmed haridusvaldkonna ühendused on häälekalt tema reformid hukka mõistnud. Näiteks algatati hiljuti rahvaühendusena petitsioon “Eesti kool on eesti keele kodu”, mis kogus tuhandeid toetusallkirju ja toob põhjalikult välja Kallase reformi probleemid ning vastuolu põhiseadusega. Ka mitmed hariduseksperdid ja -ametnikud (sh endised ministrid) on avalikult öelnud, et praegusel kujul puudub reformil ühiskonna toetus. Demokraatlikus riigis ei saa minister jätkata oma isiklike unistuste elluviimist, kui tal puudub avalikkuse usaldus ja toetus. Ilma toetuseta poliitik, kes teab, et tema ja ta erakonna koht on ajaloo prügikastis, ei tohi lasta teha hävitustööd stiilis: “peale mind tulgu või veeuputus.”

16. HTM bürokraatlik ja läbimõtlematu juhtimisstiil.

Minister Kallase juhtimisel on Haridus- ja Teadusministeerium muutunud institutsiooniks, kus otsuseid tehakse sageli kiirustades ja sisulise analüüsita, eirates nii hariduspraktikute kui ka ekspertide hinnanguid. Selle juhtimisstiili üheks märgiks on mõttetute ja üha suurenevas mahus nõutavate aruannete pealesurumine koolidele, mille täitmine röövib õpetajate ja juhtkondade aega õppetöölt. Lisaks iseloomustavad HTM-i tööd järsud ja koordineerimata suunamuutused, mis tekitavad koolielus ebastabiilsust ning vähendavad usaldust ministeeriumi vastu.

Olulist kriitikat on pälvinud ministri eestvedamisel käivitatud katsed muuta seniseid toimivaid süsteeme eksperimentaalsel viisil, ilma mõjuanalüüside ja ettevalmistuseta. Näiteks koolipäeva hilisemaks nihutamise idee kukkus kolinal läbi juba enne rakendamist, kuna puudusid liikluskorralduse ja tööaja kokkusobitamise lahendused. Samuti on valdkonda raputanud kutsehariduse reform, millega lisati kutsekoolidesse keskhariduse kohustus, kuigi kutseharidust eelistavad sageli just need noored, kes gümnaasiumiharidust ei suuda või ei soovi omandada. Selle asemel et keskenduda praktilistele tööoskustele ja eluks vajalikele pädevustele, on minister otsustanud need koolid siduda liigse teoreetilise õppega, mis ei vasta sihtrühma vajadustele.

Eraldi väärib kriitikat otsus tõsta koolikohustus 18. eluaastani, mis on tehtud sisulise mõjuanalüüsita ja praktikutega konsulteerimata. Reaalsuses tähendab see, et koolid peavad hakkama toime tulema suurema hulga demotiveeritud noortega, kellel puudub huvi või võime üldharidust omandada, tekitades õpetajatele ja kooli juhtkonnale lisakoormust ning pingestades koolide sisekliimat.

Veelgi problemaatilisem on Haridus- ja Teadusministeeriumi organisatsiooniline ülesehitus. Aastate jooksul on loodud mitmeid sihtasutusi ja allüksusi, mis justkui tegelevad haridusarendusega, kuid mille tegelik panus on küsitav. Ametnike arvu kasv ja hajutatud vastutusega struktuurid on loonud süsteemi, kus konkreetsete otsuste eest ei vastuta enam keegi. Selle tulemusena on sagenenud juhtumid, kus arvutisüsteemid (nt eksamitulemuste andmebaasid) jooksevad kokku või eksamite korraldamisel esineb tehnilisi ja sisulisi vigu. Selline juhtimisstiil ei vasta ei avaliku halduse hea tava ega haridussüsteemi vajadustele.

17. Vastuoluline määrus vene keele ja kultuuri säilitamiseks.

2023. aasta augustis jõustunud Vabariigi Valitsuse määrus nr 54 kohustab koole korraldama vene päritolu õpilastele iganädalast keele- ja kultuuriõpet, kui selleks esitab taotluse vähemalt kümme sama emakeelega lapse vanemat. Arvestades integreerimatut hulka venekeelseid Eestis, on määrus loonud süsteemi, kus Eesti maksumaksja ressursse kasutatakse vene keele ja mentaliteedi propageerimiseks, mitte lõimimiseks ega eesti keele õpetamiseks. Praktikas tähendab see, et kõik koolid (st lisaks endistele venekeelsetele

koolidele ka varem eestikeelsed koolid) peavad lisaks tavaharidusele korraldama eraldi vene keele- ja kultuuriõppevorme, millel puudub lõimiv mõju ja mis tekitab lisapingeid koolikorralduses. Selline lähenemine on vastuolus eesmärgiga tugevdada riigikeele positsiooni.

18. Vanemlike õiguste eiramine ja äärmusliku sooideoloogia kohustuslik õpetamine

Minister Kristina Kallas on korduvalt kinnitanud, et nii-öelda „sooidentiteedi“ teemad – sh „sotsiaalne sugu“, „psühholoogiline sugu“ ja üle 20 erineva soo määratluse – kuuluvad kohustuslikult kooliprogrammi kõigile lastele sõltumata lapsevanemate uskumustest või soovist. Tema sõnul ei ole tegemist ideoloogiaga, vaid „tänapäevase teadusliku konsensusega“, mida tuleb koolis õpetada, sest see on osa ühiskondlikust tegelikkusest.Kallas on Riigikogus kinnitanud, et isegi konservatiivsed või usupõhised koolid peavad vastavat õpetust läbi viima, kuna see on osa riiklikust õppekavast. Samuti on ta öelnud, et lapsevanem peab aktsepteerima, et tema lapsele õpetatakse soolisust käsitlevaid kontseptsioone, mis võivad olla tema enda maailmavaatega vastuolus. Minister on nimetanud lapsevanemate vastuseisu lihtsalt ebateaduslikuks või „valeinfo levitamiseks“ ning rõhutanud, et õpetajad ei saa selliseid teemasid lihtsalt vahele jätta – nad peavad neid õpetama, kui need kuuluvad kinnitatud õpikutesse ja õppekavasse.

See näitab Kristina Kallase radikaalsust ja suutmatust erinevaid maailmavaateid lugupidavalt aktsepteerida. Õige on ainult tema radikaalsus. Samuti on selline tegevus põhiseadusevastane, piirates vanemate õigust kujundada oma laste väärtuskasvatust, eriti küsimustes, mis puudutavad lapse identiteeti, seksuaalsust ja maailmavaadet. Põhiseaduse § 37 lõikega 4 (vanematel on esmane õigus otsustada lapse hariduse sisuliste valikute üle) ega rahvusvahelise õiguse põhimõtetega kooskõlas. Paljud lapsevanemad on väljendanud muret, et nende usulisi või eetilisi tõekspidamisi eiratakse, ning lapsi suunatakse varakult omaks võtma vaateid, mis ei pruugi vastata pere väärtustele ega lapse arengutasemele.

Minister Kallase poolt pealesurutud „üks õigus, üks tõde“ lähenemine sooteemadele ei võimalda vanematel valida, milliseid tundlikke teemasid nende lapsele õpetatakse, ega luba ka koolidel või õpetajatel rakendada paindlikke või neutraalseid käsitlusi.

19. Avalikkusega suheldes ropendamine ja väärika eeskuju puudumine. Eesti Vabariigi haridus- ja teadusminister peab olema eeskujuks õpetajatele, õpilastele ja kogu haridusühiskonnale. Kristina Kallas on aga avalikkusega suheldes kasutanud roppusi (“Meil on raha s.taks” https://www.postimees.ee/8312106/analuus-kristina-kallas-meil-on-raha-s-taks), mis on haridusministri ametikohale sobimatu ja häbiväärne. Inimene, kes peaks olema eeskujuks väärikal eneseväljendusel, kandma edasi hariduse väärtusi ja õpetajate eetikakoodeksit, esineb hoopis voorimeheliku sõnakasutusega. Selline käitumine kahjustab ministri autoriteeti, õõnestab austust hariduse vastu tervikuna ja seab kahtluse alla tema sobivuse olla Eesti riigi esindaja hariduse ja väärtuskasvatuse valdkonnas.

20. Sisseastumiskatsete keelamine – kommunistlik ja venemeelne tagasiminek.

Haridusminister Kristina Kallas on avalikult kuulutanud, et tema eesmärk on keelata sisseastumiskatsed gümnaasiumidesse ja eliitkoolidesse. Kanal 2 saates „Täistund“ (2024) nimetas ta katseid ebaõiglasteks põhjendusega, et „venekeelsed ei pääse sisse“. Selline mõtteviis meenutab okupatsiooniaegset poliitikat, kus kõik lapsed suruti ühele tasemele ja andekatel ei olnud võimalust eristuda. Tegelik hariduslik ebavõrdsus ei tulene katsetest, vaid Kallase enda poliitikast, mis on sulgenud maakoolid ja jätnud paljud lapsed nõrga hariduse lõksu. Kui laps elab piirkonnas, kus on ainult üks kool, puudub tal niigi valik; katsete keelamine tähendab, et tal ei ole enam ka võimalust jõuda tugevamasse kooli. See ei paranda õiglust, vaid süvendab ebavõrdsust: andekate vaeste perede lapsed kaotavad võimaluse võimetekohaseks hariduseks eestikeelses keelekeskkonnas, samas kui jõukad saavad kvaliteetset õpet vaid erakoolide kaudu. Tegemist on kommunistliku tagasipöördumisega, mis viib kogu Eesti hariduse taset allapoole ja õõnestab eestikeelse hariduse viimaseid saarekesi umbkeelsete surve all. Niisugune venemeelne ja tagurlik poliitika hävitab eestluse haridusliku vundamendi ja seab Eesti laste tuleviku ohtu.

21. Rahvusriigi idee asendamine “riigiidentiteediga” – samm tagasi nõukogude aja poole. Haridusminister Kristina Kallas on oma ametiajal surunud Haridus- ja Teadusministeeriumi funktsionäärid häbematult saatma koolijuhtidele kirju, kus väidetakse, et Eesti ei ole enam rahvusriik, vaid “riigiidentiteediga” riik. See on otseses vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse preambuliga, mille kohaselt on Eesti riigi ülesanne tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Selline poliitika meenutab nõukogude aega, kus kasvatati juurteta “nõukogude inimest” ilma rahvusliku identiteedita. Tegemist on tagurliku ja venemeelse ideoloogiaga, mis õõnestab Eesti riikluse alustalasid. Rahvas andis Kallasele mandaadi viia ellu eestikeelsele õppele üleminek, mitte aga lammutada rahvusriigi alust ega asendada seda sisutühja “riigiidentiteedi” mõistega.

22. Koduõppe perede põhjendatu ründamine, luues tohutut bürokraatiat ja koormust nii vanematele kui koolidele. Eestis on koduõppel kõigest umbes 0,3% õpilastest, kuid minister Kallas on sellest teinud pseudoprobleemi, mille lahendamiseks raisatakse aega ja maksumaksja raha. Lapsevanemaid koheldakse nagu riigi alamteenreid, kelle kohustuseks tehakse pidevad aruanded, Zoomi-kohtumised ja testid, samal ajal kui kogu õppetöö tehakse niigi kodus ja tasuta ära. Vanemate privaatsusse sekkutakse jõhkralt ning koolidele pannakse peale mõttetut lisakoormust.

Nagu kirjutas üks lapsevanem: „Ma ei ole sünnitanud oma lapsi riigile, vaid oma perele.“ Ometi suhtub minister Kallas peredesse nagu riigi omandisse, mille üle tuleb kontrolli kehtestada. Bürokraatia suurendamine ei paranda hariduse kvaliteeti, vaid hävitab usalduse ja loob autoritaarse õhkkonna, kus perede valikud ja laste heaolu jäävad teisejärguliseks.

23. Kristina Kallas taastab nõukogude kooli – kõik lapsed ühtlaseks, andekus keelatud!

Nõukogude Liidu haridussüsteem põhines ideel, et kõik peavad olema võrdsed – mitte sisulises tähenduses, vaid keskpärasuse tasemel. Andekaid õpilasi ei tohtinud eristada, eriklassid ja eliitkoolid olid keelatud, sest need “tekitasid ebavõrdsust”. Selle asemel suruti kõik lapsed ühtlasele joonele, mis tähendas reaalsuses, et tugevamad õpilased ei arenenud, nõrgemad jäid ikkagi hätta ja tulemuseks oli hariduslik hall mass.

Täpselt sama poliitikat viljeleb täna haridusminister Kristina Kallas. Näiteks Aruküla põhikoolis loodi tasemerühmad, kus õpilasi jaotati keskmise hinde alusel. See võimaldas nõrgematel saada rahulikumas tempos rohkem tuge ja andekatel kiiremini areneda. Paljud lapsevanemad ja õpilased ise on kinnitanud, et selline lähenemine tõstis nende õpitulemusi märgatavalt.

Kallas aga kuulutas selle süsteemi “ebaõiglaseks” ja saatis koolile järelevalve peale. Tema ideoloogia ei toetu faktidele ega õpilaste tegelikele vajadustele, vaid meenutab otse nõukogude aega, kus kõiki sunniti keskpäraseks. Tulemuseks on, et tugevamatelt võetakse võimalus edasi pürgida ja nõrgematele ei anta enam piisavat tuge – kõik tuleb suruda samale tasemele.

Selline poliitika ei paranda haridust, vaid hävitab selle. Eesti lapsed väärivad õigust õppida oma võimete järgi, mitte langeda tagasi nõukogudeaegsesse “keskmise inimese” mudelisse. Kristina Kallas viib meid tagurpidi aega, kus andekus ja pingutus olid keelatud, keskpärasus aga ainus lubatud norm.

24. Ministri isiklik taust ja ideoloogiline kallutatus.

Kristina Kallas on ise vene kooli vilistlane ning on varasemalt olnud avalik venekeelse hariduse toetaja. Samuti on ta väljendanud mitmes sõnavõtus üleolevat suhtumist Eesti rahvuskultuuri, vähendades selle tähtsust, alavääristades eestlasi rahvana ja ülistades venelasi ja vene rahvust. („Eestlane ei oska olla rahvana suur. Venelane oskab väga hästi suur olla… https://www.ohtuleht.ee/melu/908384/kristina-kallas-minu-suurim-luukere-on-see-et-olen-poolvenelane-). Samuti on ta toetanud Georgi lint rinnas Pronssõdurile nelkide viimist ka peale Ukraina sõja algust. Kristina Kallas on arvamusel, et eesti kultuur peab sisaldama ka vene sümboleid, ning eestlastele võivad jääda nende pastlad ja kannel. Selline isiklik taust ja ideoloogiline lähtekoht tekitavad sügavat umbusaldust tema suutlikkuses ausalt ja sihipäraselt viia ellu eestikeelset haridust soosivat poliitikat. Eestikeelsele õppele üleminekust vene-eesti segakoolide kehtestamise ja eesti koolide venestamine ei kajasta mitte rahvuslikke huve ega laiapõhjalist ühiskondlikku kokkulepet, vaid on kantud Kristina Kallase isiklikest identiteediprobleemidest ja venemeelsest taustast, mis töötab otseselt vastu Eesti põhiseaduslikule eesmärgile tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.

[1] https://www.err.ee/1609744716/eestikeelsele-oppele-ule-lainud-laste-suur-mure-on-opimotivatsioon

Meie rahvaalgatuse eesmärk on vabastada ametist haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, kes on oma tegevuse ja otsustega korduvalt näidanud, et ta ei seisa Eesti laste, lapsevanemate ega õpetajate huvide eest. Tema poliitika on venemeelne, tagurlik ja põhiseaduse preambulaga vastuolus, sest see ei kaitse eesti rahvust, keelt ega kultuuri, vaid õõnestab neid.

Kristina Kallase juhtimisel on Eesti haridus sattunud kaosesse:

· keelatakse või takistatakse eesti keele nõudmist eesti koolis,

· propageeritakse lugupidamatust eestlaste ja Eesti riigi vastu,

· lõhutakse maakoolid ja suurendatakse regionaalset ebavõrdsust,

· piiratakse lapsevanemate õigust koduõppele,

· surutakse õpilasi ühtlaseks massiks nagu nõukogude ajal, keelates tasemerühmad ja sisseastumiskatsed,

· ropendatakse avalikult, andes hariduse juhina ühiskonnale häbiväärset eeskuju.

Eesti kool ei tohi muutuda eksperimendiks, kus ideoloogilised loosungid seatakse laste vajadustest ja hariduse kvaliteedist ettepoole. Eesti lapsed vajavad parimat haridust eestikeelses keskkonnas, kus igaüks saab areneda oma võimete järgi ja kus austatakse meie põhiseadust.

Seetõttu nõuame Kristina Kallase ametist tagandamist ning tema asendamist ministriga, kes seisab järjekindlalt Eesti laste, vanemate ja õpetajate huvide eest ning kaitseb Eesti riikluse ja põhiseaduse alusväärtusi.