Pöördumine riigikogu poole ( jätkub )
... Kuigi see summa võib esmapilgul tunduda märkimisväärne, on see samal ajal mõeldud ka puhvrina, mis katab riskide realiseerumisega seotud kulusid. Arvestades analüüsis tuvastatud 36 erineva riski olemasolu – sealhulgas alahinnatud personalikulud, ettevalmistuste ajahätta jäämine, vastaspoole kohustuste täitmata jätmine ja viivitused teenuse alustamisel – on tõenäoline, et riskid realiseeruvad ja nendega kaasnevad kulud söövad suure osa, kui mitte kogu, prognoositud kasumist. Seega ei pruugi rentimine tegelikkuses tuua loodetud märkimisväärset majanduslikku kasu Eestile, vaid võib hoopis tekitada ootamatuid lisakulusid." Leiame, et need riskid kaaluvad üles kokkuleppega saavutatavad võimalikud majanduslikud eesmärgid. Õiguskantseleri büroo analüüs hoiatab, et välisvangide vastuvõtmine võib kahjustada Eesti mainet inimõigusi austava riigina. Eesti ei tohi muutuda paigaks, kuhu rikkamad riigid saadavad "kaubalaadungina" oma kinnipeetavad odavama, kuid halvema kohtlemise hinnaga Riigi roll Rootsi vanglakohtade rentimise ettevõtmises Eesti Vabariigi põhiseaduse valguses Eesti riigi plaan rentida Rootsile vanglakohti ja osutada seeläbi karistusteenust võõrriigi kodanikele tõstatab olulisi küsimusi selle kohta, kas ja kuidas selline ettevõtmine haakub Eesti Vabariigi põhiseaduse vaimu ja sätteid. Kuigi idee võib esmapilgul tunduda pragmaatiline – luues tulu ja optimeerides vanglataristu kasutust – on oluline süvitsi analüüsida selle kooskõla riikluse fundamentaalsete printsiipidega. Riigi suveräänsus ja õigusemõistmise funktsioon (Põhiseaduse § 1, § 4, § 146) Eesti Vabariigi põhiseaduse § 1 sätestab, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. § 4 ütleb, et Riigikogu, Vabariigi President, Vabariigi Valitsus ja kohtud tegutsevad ainult põhiseaduse ja seaduste alusel. § 146 kuulutab õigusemõistmise eranditult kohtute pädevusse. Kas ja kuidas on kooskõlas Eesti suveräänsuse ja õigusemõistmise funktsiooniga olukord, kus Eesti riik võtab enda kanda teise riigi kriminaalõigusliku süsteemi täitmise? Kuigi teenus osutatakse lepingulise suhte alusel, puudutab see Eesti riigi otsest kaasamist võõrriigi kriminaalpoliitika elluviimisesse. Karistuse kandmine on osa õigusemõistmisest. Kui Eesti riik rendib välja oma vanglakohti Rootsi süüdimõistetutele, siis kas see ei tähenda sisuliselt osalemist teise riigi õigusemõistmise ahela viimases lülis? Kas see ei loo pretsedenti, kus riik astub üles justkui "karistuse eksporditeenuse" pakkujana, mis on vastuolus riikluse klassikalise kontseptsiooniga, kus õigusemõistmine ja karistuste täideviimine on riigi sisemise suveräänsuse üks alustalasid? Kas majanduslik kasu kaalub üles riikluse ja suveräänsusega seotud printsiipide võimalikud hägustumised? Millised on pikemaajalised tagajärjed ja pretsedendid sellisele "teenuse ekspordile"? Kas riigile on strateegiliselt kasulik astuda sellisesse rolli, isegi kui esialgu on tegemist rahalise tuluga? Kuidas see mõjutab Ee