Põhiseadus
Riigi roll Rootsi vanglakohtade rentimise ettevõtmises Eesti Vabariigi põhiseaduse valguses Eesti riigi plaan rentida Rootsile vanglakohti ja osutada seeläbi karistusteenust võõrriigi kodanikele tõstatab olulisi küsimusi selle kohta, kas ja kuidas selline ettevõtmine haakub Eesti Vabariigi põhiseaduse vaimu ja sätteid. Kuigi idee võib esmapilgul tunduda pragmaatiline – luues tulu ja optimeerides vanglataristu kasutust – on oluline süvitsi analüüsida selle kooskõla riikluse fundamentaalsete printsiipidega. Riigi suveräänsus ja õigusemõistmise funktsioon (Põhiseaduse § 1, § 4, § 146) Eesti Vabariigi põhiseaduse § 1 sätestab, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. § 4 ütleb, et Riigikogu, Vabariigi President, Vabariigi Valitsus ja kohtud tegutsevad ainult põhiseaduse ja seaduste alusel. § 146 kuulutab õigusemõistmise eranditult kohtute pädevusse. Kas ja kuidas on kooskõlas Eesti suveräänsuse ja õigusemõistmise funktsiooniga olukord, kus Eesti riik võtab enda kanda teise riigi kriminaalõigusliku süsteemi täitmise? Kuigi teenus osutatakse lepingulise suhte alusel, puudutab see Eesti riigi otsest kaasamist võõrriigi kriminaalpoliitika elluviimisesse. Karistuse kandmine on osa õigusemõistmisest. Kui Eesti riik rendib välja oma vanglakohti Rootsi süüdimõistetutele, siis kas see ei tähenda sisuliselt osalemist teise riigi õigusemõistmise ahela viimases lülis? Kas see ei loo pretsedenti, kus riik astub üles justkui "karistuse eksporditeenuse" pakkujana, mis on vastuolus riikluse klassikalise kontseptsiooniga, kus õigusemõistmine ja karistuste täideviimine on riigi sisemise suveräänsuse üks alustalasid? Kas majanduslik kasu kaalub üles riikluse ja suveräänsusega seotud printsiipide võimalikud hägustumised? Millised on pikemaajalised tagajärjed ja pretsedendid sellisele "teenuse ekspordile"? Kas riigile on strateegiliselt kasulik astuda sellisesse rolli, isegi kui esialgu on tegemist rahalise tuluga? Kuidas see mõjutab Eesti riigi identiteeti ja positsiooni rahvusvahelises õigusruumis? Kas see on parim viis avalike ressursside kasutamiseks või on olemas alternatiivseid lahendusi vanglate efektiivsemaks kasutamiseks, mis ei rikuks riikluse aluspõhimõtteid?