Rail Baltica on unustatud vana .
Lennart Meri kirjeldas ühes raamatus, kuidas ta isaga Tallinnast rongiga Pariisi sõitis. Tänu Rail Bslticale saavad ehk ka soomlased läbi tunneli Pariisi tulevikus. Kremlit teeb see õnnetuks muidugi. Las Kreml viskab kaikaid kodarasse. Mina tahan rongiga Pariisi ja kui vaja suure ksliibrga mänguasju, kui kurjamite peatamiseks seda vaja peaks minema.
Tere Richard, Ma ei ole rongisõidu kui unistuse vastu. Ma olen ellu sobimatu kiiruse ja kaasneva hävingu vastu. See, et keegi kunagi sõitis rongiga Pariisi, ei tähenda, et me peaksime selle nimel täna lammutama põhjavee, lõhkuma kodud või suruma läbi protsesse ilma päris kokkuleppeta. Sa ütled: “Las Kreml viskab kaikad.” Aga kas sina näed, et meie oma loodus viskab praegu märguandeid? Et põhjavesi ei nõustu. Et metsad ei ole nõus. Et kogukonnad ei ole päriselt kuulatud. Kas see kõik on lihtsalt müra, mida kõrvale lükata, sest “rong peab minema”? Või on see elu, mis ütleb: “Ehitage jah, aga ehitage õigesti. Aeglasemalt. Kooskõlas. Mitte jõuga.” Sest rong Pariisi on tore. Aga mille arvelt ta tuleb? Kui ta tuleb meie vee arvelt – siis võib-olla tuleb rongi natuke oodata. Et hiljem ei oleks vaja veel rohkem peatuda. Heasoovlikult, Erkki Lill