Tore ja vajalik algatus…
…kuid me tegeleme siin siiski tulekahju kustutamisega, mitte ennetamisega või ravimite pakkumisega, mitte haiguse ennetamisega. Minu nägemuses on probleem haridussüsteemis tervikuna. Selle struktuuris. Selles, kuidas õppekava on üles ehitatud ehk, et on vaja täita mingid nõuded, on hea ja halb tulemus ning kõik õpilased ja õpetajad peavad järgima sama kava. Sest nii näeb ette plaan. Struktuur, mis pärineb tööstusrevolutsiooni ajast, 200 aastat vana süsteem, mille eesmärk on toota. Hariduse eesmärk on toota inimest, kes taastoodaks seda süsteemi. Palgatõus ja vähenev töökoormus tundides on toredad asjad aga nad leevendavad stressi ajutiuselt. Palk iseeneses on juba selle eelmainitud süsteemi loodud probleem. Nägemus, et suurem palk võrdub heaolu. Tegelikkuses peaksime me keskenduma inimese, ieseenda ja õpilase ning kogu ühiskonna heaolu parendamisele. Minu nägemus, võib-olla on see liiga suur ja revolutsiooniline, on paindlikum haridussüsteem ja paindlikum koolitee kõigile. Näiteks projektipõhine õpe. 2 pikemat õppetundi/ projekti päevbas, milles on lõimitud 2-3 õppeainet ning neid annavad koos ka 2-3 õpetajat. Rääkides koostööst. Praegune struktuur ootab igalt öpetajalt enda aines suuri tegusid ja polegi aega koostööks. Kui aga seda ootust poleks? Me saame ise kokku tulla ja luua uue, paindliku tunniplaani, mis arvestaks õppijate valikute ja huvidega. Võib-olla ma unistan suurelt. Aga ravida on vaja juurprobleemi. Ravimid on ajutised. Haridus on vaja ümber disainida. Koolid üle Eesti on kindlasti liitunud disainmõtlemise ideega aga kas tegelikult ka vaadatakse probleemi kõiki tahke. Mõtteainet siis Teile. Ma muidugi toetan Teie praegust algatust. See on väga vajalik. Probleem on aga suurem. Vähki paracetamoliga ei ravi. Tänan tähelepanu eest.