Planeerimine on pikaajaline protsess, mida ei tohi teha kiirustades
Selliselt kiirustades nii suure kaaluga küsimustes otsuseid langetada ei tohi. Tegemist on meie enda inimestega, kelle saatust niimoodi otsustatakse, mis tähendab, et tuleb olla väga delikaatne, anda aega asjaga harjuda, leida kompromisse ja lahendusi jne. See aga tähendab, et ideest> kuni otsuse vastuvõtmiseni peab kuluma piisavalt aega (min 3 aastat), et kõik vajalik saaks inimlikult tehtud. Meil on olnud ca 30 aastat aega, et selliseid asju ette näha, planeerida jne. Milleks meil muidu nii suur hulk igasugu sõjalisi planeerijaid, analüütikuid jms asjamehi KAMinnis palga on? Riik peab siin pakkuma välja individuaalsed lahendused: kes on rahul rahalise kompensatsiooniga, sellele anda raha. Kes aga on nõus ainult lahendusega, et riik annab vastu asendusmaa, kuhu omaniku soovi kohaselt ehitatakse asenduseks hooned+ komp- sellele tuleb see anda. Põhimõtteliselt tuleb kõne all ka see, et omanik läheb Eesti kaardi juurde ja paneb näpu kaardile, ja ütleb, et tema uus kodu saab olema selles piirkonnas+ uued riigi poolt uued ehitatavad hooned saavad olema sellised-ja sellised. Maa asendatakse võrdses väärtuses ja suuruses jne. Abistatakse kolimisel, sh loomade ja vallasvara kolimine. +rahaline komp ebamugavuse tekitamise ja juurte läbilõikamise eest. Selline peab olema õiglane kompensatsioon. Nendele, kes jäävad harjutusväljaku lähedale tuleb hakata maksma komp samamoodi nagu kompenseeritakse tuulikutest tulenev kahju jms. Ühesõnaga, see on pikaajaline protsess, kus kõik nüansid tuleb lahendada ja seda piisava ajaaknaga. Kui aga kohalikest üritatakse lihtsalt jõuga üle sõita, siis on inimestel nõus endakaitsele kõigi vahenditega. Riik võib määrata, mismoodi me peaksime elama; aga iga inimese õiguses ja valikus on valida, mille eest ja kuidas ta sureb...