Roheliste petitsioon klammerdub üle-eelmise sajandi tehnoloogiatesse ega arvesta reaalsusega.
Täiendavatest selgitustest ilmneb, et roheliste idee on kasutada Tartu trassi sellisena, nagu see praegu on, ehk vene rööpavahega, Euroopaga mitteühilduvana. Selline lähenemine põhjustab aeganõudvaid ja energiat raistavaid veermikuvahetusi teisele rööpalaiusele üleminekupunktis või siis tülikat ja kulukat reisijate ja kauba ümberlaadimise vajadust. Roheliste arusaam praegusest trassi kiirusepiirangutest tundub olema primitiivne - nagu keegi lihtsalt jonni pärast ei lubaks olemasoleval trassil suuremaid kiiruseid ja neid saaks lihtsalt otsustuskorras, ilma raudteed ümber ehitamata, oluliselt tõsta. Samas ei pea nad vaatamata kiiruseihalusele vajalikuks ohutustarade väljaehitamist metsloomade, inimeste ja sõidukite kogemata rongi ette jäämise vältimiseks ja sellistest kokkupõrgetest tulenevate kahjude minimeerimiseks. Et aga petitsioon ei sisalda lähemat infot selle kohta, millist RB-d nad soovivad (peale selle, et Tartu kaudu), siis on äärmiselt riskantne toetada nende pakutud Tartu trassi. Sest see, mida nemad RB all silmas peavad, on hoopis midagi muud, kui see, millena on RB-d siiani tutvustatud. Ennekõige tuleb aga silmas pidada, et Tartu trass on ikkagi oluliselt pikem, aeglasem ja pole ka ise vaba enamikust petitsioonis Pärnu trassi kohta roheliste poolt tõstatatud probleemidest, sh olematu tasuvus, suured keskkonnakahjud ja kaasnevad sotsiaalsed konfliktid. Tartu trass olemasoleval kujul ei ole siiani aktiivset kasutust leidnud, ega hakka ka RB-ks ümber nimetatuna oluliselt suuremat kasutust leidma. Suur oht on selles, et petitsiooni tulemusel Tartu trassi kasuks otsustamisel ehitatakse see ikkagi täielikult ümber, põhjustades tohutut rahalist, sotsiaalset ja keskkonnakahju. Iseküsimus on see, kas Euroopa rahastust üldse antakse Rail Balticu projekti jaoks raha, kui sellega ei kaasne Euroopa standardlaiusel rööbastee loomist Balti riikide keskuste vahele, ja selle ühendamist Euroopa Liidu teiste raudteeliinidega.