Tuleks leppida reaalsusega
Enamikel Eesti inimestel on tänapäeval sügavalt savi, kes kellega abiellub ning koos elab, kuni tegemist on kahe täiskasvanud inimesega. See pole ega tohikski olla teiste asi! Ateistlikus riigis on abielu üldises mõistes eelkõige seaduslik liit ja mitte PÜHA liit, individuaalsete inimeste jaoks on see ülim armastuse avaldus. Pühaks võivad abielu pidada kirikud ja see jäägugi sinna koguduste sisse ja seda ei pea ülejäänud kodanikele peale suruma. Eesti on sekulaarne riik! Usuinstitutsioonid ja seadused on LAHUS. Selle asemel, et looduse normaalse talitluse vastu vahtu pritsida võiks keskenduda looduse päästmisele, majanduse- ning töökohtade säilitamisele ning tulevikule, aga mitte levitada mingit propagandat, nagu hakkaksid kõik kohe omasooiharateks ning maailm sureb kohekohe välja. Vaadake abielude graafikuid riikides, kus see seadustatud on. Seal on registreerimiste vahekord täpselt sama, nagu eelmistel aastatel. Mitte mingit "homoabielude plahvatust" pole kuskil toimunud. Ja veel...Lihtne matemaatika: Kui näiteks 10% elanikkonnast on homofoobid, siis on nagu mõttetu hakata tegema referendumit, mille sisusuline küsimus on: "Järsku tahad ka homofoobiks hakata?". Kui see tuleb, siis saab sellest kõige suurema hääletusaktiivsusega referendum Eesti ajaloos, kuna kui seatakse otsesesse tagakiusamise ohtu mingi grupp Eestlasi, kes ühiskonnale mingit ohtu ei kujuta, kes ei kiusa kedagi taga, siis astume KÕIK nende kaitseks välja, nagu me astume välja ükskõik, mis vähemusgrupi kaitseks, kui NEILE üritatakse liiga teha või nende vastu viha õhutada või neid hälvikuteks tembeldada! Ja veel väike märkus: Kui erapooletul inimesel on valida, kas ta pooldab mõnda vähemusgruppi või pooldab mõnda teist vähemusgruppi, kes vähemusi vihkavad, siis ta valib vähemusgrupi, kes kaitset vajab, kuna tal endal viha nende vastu sees ei ole ja niisama naljalt seda ka ei teki lihtsalt selle peale, et keegi ytleb, et "mulle ei meeldi, sulle võiks ka mitte meeldida". Võiks kogu selle viha energia suunata kohtadesse, mis päriselt ühiskonnaelu edasi viivad, mitte raisata energiat asjadele, mille puhul on juba eos teada, et selle koha pealt mingi õiguse taga ajamine on perspektiivitu.