minu arvates peaks kaugemale liikuma-palju kaugemale ja kõigi vahenditega
Puhtpraktilistel põhjustel ma pooldan relvakaubanduse legaliseerimist - nii kaitserelvade kui ka lihtsalt niisama legaliseerimist. Ja loomulikult reguleerimist, endastmõistetavalt ei taha ma, et meie roolijoodikud lisaks täis olemisele ka veel relvastatud oleksid. Ise ma ei tarvita vahest vaid matseetega tervitan- ausalt võin öelda, et olen proovinud, aga mulle see ei sobi mitte ühestki asendist. Aga legaliseerimist toetan sellegipoolest. Miks ma ei peaks? Sõna otseses mõttes saab raha kasvatada. Why not... Ja mulle käib närvidele, et see asi ei idane ega mädane meil siin. Justkui meil oleks kõik hästi, justkui Eesti ei oleks hetkel inimestest ja rahast tühjaks jooksmas. Justkui meil ei oleks nõiaringi, et inimesed lahkuvad, sest pole tööd, aga tööd pole, sest inimesed lahkuvad, st pole tarbijaid ega kliente. Kui raske on mõista, et reguleeritud relvakaubandus Eestis oleks üks viis kuidas tööd ja raha Eestis hoida? Mis meil muud on? Turism? Jah, aga kas vanalinnast väikese Pentagoni loomine ei aitaks turismile kaasa? Milleks seda pärssida? Meil pole kulda, naftat, mitte midagi... Isegi meie neetud ülikoolid, mis on suhteliselt tasemel, pumpavad raha riigist välja, sest paljud patendid lähevad raske töö järel riigist välja. Kui mitu korda on keegi hakanud su lähedal heietama, et eestlased leiutasid täispeaga Skype? Ilmselt piisavalt, et iiveldama ajab - aga Skype raha läks ikkagi Eestist välja, sest meil endal pole piisavalt pealehakkamist ega julgust, et seda lämbuvat riiki soost välja tuua. Kas või natuke. Samas Pentagonis meeldib paljudel käia. Arvate, et ma ei tea miks? Miks siis siin midagi samasugust olla ei võiks? Lihtsam on hotelli ja lennuki eest plekkida, et lasta märki automaatrelvast,RPG-st,- mida võiks täristada ka kodus? Ma ei tea, kõikidest Ameerika keskustest pole Pentagon mu meelest see kõige jubedam kant. Või on? Saab simuleerida neid küll. Mul on unistus - ma tahaksin kunagi maale kolida. Linnast ära, kaugele inimestest ja kõigest. Mitte praegu, aga kunagi, ütleme, kui ma olen viiskümmend. Aga m