Selle petitsiooniga nõuame, et linna eksinud metsloomi, kes on võimelised oma keskkonnas hakkama saama, ei tapetaks, vaid aidataks tagasi oma loomulikku keskkonda.
Omavalitsused peavad saama õiguse trankvillisaatoreid tulistava relva omandamiseks. Iga jahimees, kes tahab saada jahipidamisõigust, peab läbima trankvillisaatorite ja trankvillisaator-relva kasutamise kursuse. Jahiseltsid peavad pakkuma omavalitsusele vastavalt teenust. Omavalitsus peab vastutama trankvillisaatorite ja relva olemasolu eest ning selle kasutamist võimaldama; eelkõige aga koordineerima kõigi asjaga seotud osapoolte tegevust ja kehtestama määrused selle saavutamiseks, et kriisiolukorras, kus loom vajab abi otsekohe, töötaks käsuliin kiiresti ja tõhusalt.
Alternatiiviks on samade ülesannete panemine Päästeametile või Politsei- ja Piirivalveametile koos kirjeldatud eesmärkide seadmisega.Nõuame vajalike muudatuste tegemist jahiseadusesse, omavalitsusi ja päästetöid puudutavatesse seadustesse ja määrustesse.
Homo sapiens stultus ehk mittemõtlev inimene
Just selline mulje jääb inimestest, kes püüavad reguleerida meie elu ja sekkuvad meid ümbritseva keskkonna toimimisse. Iga progressiivse mõttemaailmaga ja jätkusuutlikku arengut toetava kodaniku jaoks on Homo sapiens sapiens see, kes soovib teha koostööd, lahendada probleeme ning suudab mõelda ka asjadest, mis jäävad väljapoole tema füüsilist vaatevälja. Kahjuks ei vasta sellele liigi kirjeldusele paljud meie ministeeriumites ja omavalitsustes töötavatest ametnikest ja nende käsuandjatest. See käis kõigi eluvaldkondade kohta. Täpsemalt räägime seekord metsloomadest, kes satuvad inimese loodud keskkonda ja seda sugugi mitte omal süül. Just inimene on oma majandusliku ja sageli ka ebamajandusliku tegevusega hävitanud või rikkunud loomade loomuliku keskkonna. Asi pole konkreetsetes inimestes, kellele näpuga näidata, vaid meie riigi hoolimatus suhtumises. Arengu nime all soositakse massilist ja arutut metsaraiet. Ülepolitiseeritud omavalitsused vaatavad sellest mööda või isegi soosivad seda.Ning see on vaid üks kild suurest mosaiigist.
Eriti nördimust tekitav on kaitsetute metsloomade tapmine linnatänavatel. Asi pole selles, kuidas tehakse see viimane lask, vaid bürokraatliku masinavärgi tegevusetuses ja ringkäenduses, mis on suunatud mitte looma kaitsele, vaid võimalikult kiirele tapmisele.
Omavalitsute ametnikud keelduvad küüniliselt ostmast trankvillisaatoritega laetavat relva, põhjendades seda seaduse puudumisega. Politsei ja jahimehed keelduvad tavaliste kuulide asemel rahusteid tulistamast, põhjendades seda veteriaaria-alaste teadmiste puudumisega. Veterinaarid näitavad näpuga omavalitsuste peale, räägivad teenuste eest tasumisest ja laskmisoskuse puudumisest. Kõigi nende jaoks on kõige mugavam kutsuda jahimehed, kes lõpetavad looma elu lasuga. Ainult vabatahtlikud, kelle käsutuses on nende endi käed ja võrgud, proovivad väiksemaid metsloomi kinni püüda ja nii neid mahalaskmisest päästa.
Stanislav Pupkevitš, üks neist vabatahtlikest, kes käepäraste vahenditega linna eksinud metsloomi aitab, ütleb: “Ma leian, et loomade ja ka kogu looduskeskkonna olukord meie riigis jätab soovida. Me oleme veendunud, et igale probleemile on lahendus – peab olema tahe ja soov lahenduste otsimiseks.” Stanislav asutas Narvas kodanikeühenduse “Puhtad Käed”, mis võitleb selle eest, et omavalitsuse suhtumine muutuks. “ Me nõuame muudatusi! Ja pakume koos Eestimaa Rohelistega ka lahendusi! “ rõhutab Stanislav.
Ühed ministeeriumid raiuvad metsa ja saastavad üha enam keskkonda, teised vaatavad seda ükskõikselt pealt. Politiseeritud volikogud täidavad parteide peakontorite käske. Kodanikul on sellises olukorras väga raske midagi oma elukeskkonna parandamiseks teha, metsloomade aitamisest rääkimata.
Kuid ajad muutuvad. Jätkusuutliku arengu ja loodushoidlikuse lipu alla koonduvate inimeste hääl on üha tugevam ning mõjutab riigi arengut üha rohkem.
Olge head ja allkirjastage see petitsioon ning muutke maailm paremaks!