1.Praegune seadusandlus lubab varjupaika sattunud looma hukkama hakata juba 14 päeva möödumisel, kui omanikku pole leitud. Leiname ja protestime ka selle vastu, et varjupaikades hukkamise aluseks saab olla pelgalt looma argus, stress või ruumipuudus. 21. sajandi tsiviliseeritud ühiskonnas on selline tähtaeg ja lähenemine aegunud. Varjupaigad ei tohi olla loomade hukkamisasutused, vaid turvakodud ja vahejaamad uue kodu leidmisel.

2.Praegused kohalike omavalitsuste koerte ja kasside pidamise eeskirjad nõuavad sageli absoluutset liikumispiirangut (loom ei tohi viibida omaniku järelevalveta väljaspool territooriumi). Kuigi see on tiheasustusega linnakeskkonnas lindude ja liikluse ohutuse mõttes mõistetav, on see maapiirkondades, taludes ja hajaasustusaladel elukauge ja jabur. Taluõues vabalt liikuv ja hiiri püüdev kass on loomulik osa maakultuurist ja toimivast ökosüsteemist. Looma sunniviisiline sulgemine hoonesse maapiirkonnas ei pruugi olla looma heaolu huvides. 3. Praegu on varjupaikades praktika, kus eakatele või teatud sihtrühmadele keeldutakse looma loovutamast pelgalt vanuse või eelarvamuste tõttu, mis viib absurdse olukorrani, kus loom pigem hukkub varjupaigas, kui saab endale hoolitseva kodu. Lisaks on paljudele kodu pakkujatele probleemiks liiga kõrged loovutustasud.

1. Ettepanek: muuta seadust selliselt, et tervete loomade eutanaasia "ruumipuuduse" või "tähtaja kukkumise" tõttu oleks keelatud. Riik peab koostöös kohalike omavalitsustega tagama pikaajalisema ja jätkusuutlikuma rahastuse loomade ülalpidamiseks ja adopteerimisprotsesside toetamiseks. Eutanaasia peab jääma vaid meditsiiniliselt möödapääsmatuks viimaseks abinõuks (parandamatu haigus või piinad).

2. Ettepanek: Täpsustada seadusandlust ja kohustada omavalitsusi eristama lemmikloomade pidamise reegleid tiheasustusaladel (linnad, alevikud) ja hajaasustusaladel (maapiirkonnad, talud). Maapiirkonnas peab kassil olema õigus liikuda oma kodu ümbruses vabalt, täitmaks oma loomulikku funktsiooni (näiteks näriliste tõrje talupidamses), ilma et omanikku ähvardaks trahv. 3. Ettepanek: Muuta adopteerimisprotsessid paindlikumaks ja lõpetada eakadoktriin: Varjupaikade ja turvakodude loovutusreeglid peavad olema suunatud looma parimate huvide kaitsmisele, kuid need ei tohi muutuda bürokraatlikuks takistuseks või diskrimineerimise aluseks. Tuleb lõpetada praktika, kus eakatele või teatud sihtrühmadele keeldutakse looma loovutamast pelgalt vanuse või eelarvamuste tõttu, mis viib absurdse olukorrani, kus loom pigem hukkub varjupaigas, kui saab endale hoolitseva kodu. Varjupaigad peavad pakkuma paindlikke tugisüsteeme (näiteks "hoolduspere" staatus või kriisiplaan juhuks, kui omanikuga midagi juhtub), et tagada looma turvalisus ilma potentsiaalseid kodu pakkujaid välistamata. Lisaks tuleb üle vaadata loovutustasude poliitika-tasud ei tohi kujuneda majanduslikuks barjääriks headele kodu pakkujatele. Riik ja omavalitsused peaksid toetama varjupaiku selliselt, et loovutustasud oleksid paindlikud ja ka abivajavatele gruppidele ( nt pensionärid) taskukohased. Kokkuvõte: Kutsume üles looma humaansemat ja reaalsusega kooskõlas olevat õigusruumi, mis kaitseb elu, mitte ei õigusta selle kergekäelist lõpetamist või loomuliku käitumise ebamõistlikku piiramist.