Tänan
Kohapeal tootmine on hea mõte, aga kust tuleb tooraine ja kust tulevad komponendid? Suures osas ikkagi impordist. Kui Eestis toimub lõpuks vaid pakendamine ja mingil määral kooste, siis see arusaam, et kohalik tootmine annab automaatselt meie majandusele suure võidu, on natuke liiga lihtsustatud. Majanduse seisukohalt on oluline loodav lisandväärtus ja eelkõige eksport. Ei ole tingimata oluline, kus Eesti ettevõte oma tooteid füüsiliselt valmistab. Aga vaatame seda ka julgeoleku seisukohalt. Kumb on sõja ajal lihtsam – tuua riiki valmistooteid, mida toodetakse riikides, kus sõda ei käi, või hakata sõjapiirkonda importima toorainet ja komponente, et siin tootmist jätkata? Eestil puudub territoriaalne sügavus ja minu hinnangul oleks isegi mõistlikum, kui vähemalt osa tootmisest asuks Eestist väljaspool ning oleks hajutatud. Teine küsimus on varud. Eestil ei ole võimalik kõike vajalikus mahus ette osta ja aastateks ladustada. Mulle tunduks palju mõistlikum teha näiteks mõne kaugemal asuva liitlasriigiga ühiseid laskemoonahankeid, kus mõlemad riigid osalevad ostus ja varud ladustatakse näiteks 50 : 50. Kui ühel riigil tekib kriis, saab ta kokkulepitud tingimustel kasutada ka teises riigis asuvaid varusid. Loomulikult peavad need kokkulepped olema eelnevalt paigas, mitte sõltuma kellegi heast tahtest kriisi ajal. Meie lähiriikidega selline lahendus ilmselt eriti ei töötaks, sest kui Eestis on tõsine kriis, siis suure tõenäosusega on see ka Lätis, Leedus ja Soomes. Eesmärk ei peaks olema lihtsalt võimalikult palju Eestis toota või võimalikult palju raha kulutada. Eesmärk peaks olema saada iga kulutatud euro eest võimalikult palju reaalset kaitsevõimet. Ja need on kaks üsna erinevat asja. Selleks et maksimaalselt kaitset saaks oleks vaja, et oleks terve, aus ja läbipaistev konkurents, mis on selle algatuse eesmärgiks.