Tegelik töökoormus vajab sisulist hindamist.
Väga oluline algatus, mida kindlasti toetan. Sooviksin lisada ühe mõtte punktile 3, kus räägitakse hooldustöötajate tegeliku töökoormuse ja personali piisavuse hindamisest. Minu arvates ei tohiks töökoormust hinnata ainult patsientide arvu ega töötundide järgi. Sama oluline on arvestada patsientide tegelikku hooldusvajadust: kui palju on voodihaigeid, piiratud liikumisvõimega, dementsuse või segasusseisundiga patsiente, agressiivse käitumisega inimesi ning neid, kelle liigutamiseks või hooldamiseks on vaja kahte töötajat või sobivaid abivahendeid. Sama patsientide arv võib tähendada täiesti erinevat töökoormust. Tegeliku töökoormuse hindamisel tuleks arvesse võtta ka töögraafiku ülesehitust ja töötaja reaalset taastumisvõimalust. Näiteks 24-tunniste vahetuste asendamine 12-tunnistega ei tähenda automaatselt väiksemat koormust. Kui selle tulemusena suureneb tööle tulemise kordade arv ning päeva- ja öövahetused paiknevad lähestikku, võib töötundide koguarv küll jääda sarnaseks, kuid inimese elu- ja unerütm ning võimalus päriselt taastuda muutuvad oluliselt. Samuti on oluline hinnata, kas töötajatel on olemas piisavad ja tööks sobivad abivahendid ning kas personali arv võimaldab kõiki vajalikke ülesandeid täita turvaliselt ja kvaliteetselt — nii patsiendi kui ka töötaja seisukohalt. Seetõttu võiks mõiste „tegelik töökoormus“ hõlmata palju enamat kui lihtsalt töötundide ja patsientide kokku lugemist. See peaks arvestama töö füüsilist ja vaimset raskust, patsientide hooldusvajadust, personali piisavust, töögraafikut, taastumisvõimalust ning tööks vajalike vahendite olemasolu. Ja kõige olulisem — nende küsimuste hindamisse ja töökorraldust puudutavate otsuste tegemisse peaksid olema sisuliselt kaasatud hooldustöötajad ise. Just nemad teavad kõige paremini, milline see töö igapäevases reaalsuses välja näeb. Väärikas palk on väga oluline. Kuid väärikate töötingimusteta ei lahenda üksnes palgatõus kõiki probleeme. 🤝❤️🩹