Selgitus 1.10.2026 12:34 kommentaari juurde
Selline pikk ja põhjalik kommentaar väärib kindlasti selgitamist - seda enam, et me ei ole esitatud väidetega nõus. Esiteks - väide, et Eesti on ostujõult Euroopa Liidus tagantpoolt kolmas, põhineb Eurostati AIC-l (Actual Individual Consumption) ehk leibkondade materiaalse heaolu mõõdikul. AIC ei mõõda inimese palka ega leibkonna sissetulekut, vaid kaupade ja teenuste tegelikku tarbimist inimese kohta. Riikide võrdlemiseks väljendatakse AIC-d ostujõu standardis (PPS), millega korrigeeritakse riikide erinevat hinnataset. Just seetõttu võimaldab AIC hinnata, kui suur on inimeste tegeliku tarbimise maht pärast hinnataseme erinevuste arvesse võtmist. Seega lihtsustatult on see tegelikult ostujõud. Ja sellega ei ole meil hästi. Teiseks – me taotleme kütuseaktsiiside langetamist Euroopa Liidu madalaimale lubatud tasemele. Siinkohal oleme teadlikud ka võimalusest Euroopa Liidult erandit taotleda, kuid aktsiisilangetust ei näe me mitte ainult ajutise kriisimeetmena, vaid pigem püsivama nähtusena. Põhjus on lihtne: lisaks inimeste toimetuleku parandamisele soovime me ergutada ka majandust ja pidurdada inflatsiooni. Seega selle konkreetse rahvaalgatuse loojad ei pea vajalikuks aktsiiside osas erandi taotlemist – meile piisab Euroopa Liidu miinimummääradest. Kolmandaks – vastab tõele, et Euroopa Liidul on erinevatele kategooriatele erinevad käibemaksunõuded. Samas soovitan tagasi tulla Sinu väite juurde, kus soovitad Euroopa Liidult aktsiiside langetamiseks allapoole üldist miinimummäära küsida erandit. Käibemaksu osas on erandid ju samuti võimalikud: näiteks Poola vähendas 1. veebruarist 2022 mootorikütuste käibemaksu 23 protsendilt 8 protsendile. See hõlmas nii bensiini, diislikütust, LPG-d kui teatavaid biokütuseid. Euroopa Liidu käibemaksureeglid on pärast seda küll muutunud ning fossiilkütuste vähendatud määrade puhul kehtivad ülemineku- ja erireeglid (2022. aasta direktiiv), mille kohaselt peavad fossiilkütuste olemasolevad vähendatud määrad/erandid lõppema hiljemalt 1. jaanuariks 2030. Hetkel oleme aastas 2026. Käibemaksu langetamine on meie rahvaalgatuses ajutine kriisimeede. Seega meie hinnangul on see tehtav. Neljandaks – on ju selge, et kui naabrite juures hinnad langevad meie omadest madalamale, siis hakkavad need, kel selleks võimalus, sealt ka kütust ostma. Ja see kindlasti ei ole meie majandusele hea. Seda enam, et täna on Eesti enda jäiga maksupoliitikaga pigem erandlik jonnipunn kui reegel. Aga igal juhul täname kaasa mõtlemast!
Aitäh vastuse eest. Mulle jääb siiski ebaselgeks, milliste minu kommentaaris esitatud väidetega te täpsemalt ei nõustu, sest mitmele kriitikapunktile vastus sisuliselt ei vasta. AIC osas oleme vähemalt faktilises kirjelduses üsna samal seisukohal: AIC ei mõõda inimeste sissetulekut, vaid tegelikku individuaalset tarbimist ning seda väljendatakse PPS-is. Erimeelsus näib olevat selles, kas seda on korrektne lihtsustatult nimetada “ostujõuks“. Minu põhiline kriitika ei olnud aga ainult terminoloogiline. Tõin välja ka selle, et AIC 25. kohta ning kütuseaktsiisi 8. ja 10. kohta ei saa lihtsalt kõrvuti asetades kasutada tõendina, et Eesti kütuse maksukoormus on meie materiaalse heaolu suhtes ebaproportsionaalselt kõrge. Sellele vastuses ei reageeritud. Aktsiisi puhul kinnitate sisuliselt minu märkust: EL-i üldistest miinimummääradest madalamad määrad võivad erandite tõttu eksisteerida. See, et teie ise erandit taotleda ei soovi ja soovite langetada aktsiisi direktiivi üldise miinimummäärani, on poliitiline valik, kuid ei lahenda minu märkust selle kohta, kas neid määrasid on korrektne nimetada “Euroopa Liidu madalaimaks tasemeks“. Käibemaksu osas oli minu küsimus konkreetsem: millisel praegu kehtival õiguslikul alusel saaks Eesti 2026. aastal kehtestada bensiinile ja diislikütusele uue 13% käibemaksumäära? Poola 8% määr 2022. aastal ei vasta sellele küsimusele, eriti kui möönate ise, et EL-i käibemaksureeglid on pärast seda muutunud. Väide “meie hinnangul on see tehtav“ vajaks seetõttu viidet konkreetsele õiguslikule alusele või erandimenetlusele, mille kaudu Eesti seda teha saaks. Ka piirikaubanduse osas ei väitnud ma, et hinnavahe ei mõjutaks üldse inimeste tankimiskäitumist. Minu point oli, et sellest üldisest eeldusest ei saa ilma analüüsita järeldada mõju ulatust – kui palju kütust hakataks välismaal tankima ja kui suur oleks sellest tulenev mõju Eesti maksulaekumisele. Vastus, et “on ju selge“, et osa inimesi läheks odavama hinna tõttu mujale tankima, seda küsimust ei lahenda. Samuti jäid vastuseta minu märkused üle 90 riigi väite allika, 2,30-eurose diisli näite käsitlemise kohta sisuliselt mõjuanalüüsina, eelarvelise “puhvri“ järelduse ning eelduse kohta, et maksulangetus kandub vastavas ulatuses tarbijahinda. Seega ei ole minu eesmärk vaielda selle üle, kas kütusemakse peaks poliitiliselt langetama või mitte. Minu kriitika puudutab seda, kas algatuses toodud faktid ja järeldused neid ettepanekuid sellisel kujul tegelikult toetavad. Kui ütlete, et minu esitatud väidetega ei nõustu, oleks huvitav teada, millised konkreetsed väited on teie hinnangul valed ja millele see hinnang tugineb.