Miks on see teema Riigikogule?
Suurkiskjate (eriti karude ja huntide) arvukuse reguleerimise lihtsustamine on viimastel aastatel olnud mitme Euroopa riigi parlamendis ja valitsuses teravalt päevakorral. Riigid püüavad leida juriidilisi lahendusi, et kohalikud otsused suurkiskjate küttimiseks ei takerdusid pikalevenivatesse kohtuvaidlustesse ega looduskaitsjate vaidlustustesse. Peamised näited ja suundumused nendes riikides: • Rumeenia ja Slovakkia: Mõlemad riigid on silmitsi seisnud karupopulatsiooni kiire kasvuga ja sagenenud rünnakutega inimestele ning kariloomadele. Mõlema riigi parlamendid on vastu võtnud või ette valmistanud erakorralisi seadusemuudatusi, mis lubavad kiskjate arvukust radikaalselt piirata (näiteks lubada probleemsete või asulatesse tungivate karude kohest laskmist) ilma tavapärase bürokraatliku ja kohtuliku viivituseta. • Saksamaa: Saksamaal on poliitiline surve kasvanud eelkõige huntide arvukuse piiramiseks, kuna rünnakud kariloomadele on sagenenud. Saksa keskkonnaministeerium ja liidumaad on töötanud välja uusi menetlusreegleid, mis võimaldavad pärast kariloomade murdmist piirkonnas hunte kiiremini ja lihtsustatud korras küttida, vähendades DNA-analüüside ooteaega ja halduskohtute poolt jahi peatamise riski. • Euroopa Liidu tasandi muutus: Liikmesriikide siseriiklikku survet toetab ka laiem poliitiline muutus Euroopa Liidus. Euroopa Komisjon ja liikmesriigid leppisid kokku hundi kaitsestaatuse leevendamises Berni konventsiooni ja Euroopa Liidu loodusdirektiivi raames (staatuse muutmine „rangelt kaitstavalt“ lihtsalt „kaitstavaks“), mis annab riikidele tulevikus palju vabamad käed populatsioonide ohjamiseks ilma pideva Brüsseli sanktsioonide või kohtuhirmuta. Selle arengu eesmärk on nihutada otsustusõigus lähemale kohalikele kogukondadele ja tagada operatiivne reageerimine olukordades, kus on ohus inimeste elu, tervis või vara