Järg
NOx-id tekivad peamiselt põlemisprotsessis (hapnikuga reageerides moodustub NO ja sealt edasi NO2) ning oluline roll siinkohal on põlemistingimustel. Peamisteks NOx allikateks põlevkiviõli tööstuses on suitsukorstnad ja küünalseadmed. Tahked osakesed ehk peenosakesed (PM) on õhus suspendeeritud orgaaniliste ja anorgaaniliste tahkete ainete ja vedeliku osakeste segu. Osakesi identifitseeritakse nende aerodünaamilise läbimõõdu alusel PM2,5 ja PM10. Põlevkiviõli tööstuses tekivad tahked osakesed põlevkivi ettevalmistamisel (purustamisel ja transpordil) ning protsessist väljunutena peamiselt suitsukorstendest ja küünalseadmetest. Vääveloksiidid (SOx) võivad moodustada õhku paisatutena veega reageerides happevihma. Põlevkiviõli tööstuses emiteeruvad SOx heited suitsukorstendest ja küünalseadmetest. Vesiniksulfiid (H2S) (Karik, 1998) on värvitu gaas, iseloomuliku mädamuna lõhnaga. H2S on põlevkiviõli tootmisel tekkiva põlevkivigaasi koostises, mistõttu suurem osa muundub gaasi põletamisel vääveloksiidideks. Peamisteks H2S allikateks põlevkiviõli tööstuses ongi suitsukorstnad ja küünalseadmed, teatud kogus tekib ka hajusheitmena reaktorite laadimiskarpidest. Lenduvad orgaanilised ühendid (LOÜ) võivad fotokeemilises reaktsioonis lämmastikoksiidiga tekitada maapinnalähedast osooni. Samuti põhjustavad mõned LOÜ-d lõhnaprobleemi, mis on üheks peamiseks elanikkonna mureks seoses 45 põlevkiviõli tööstusega. Põlevkivigaaside koostises on metaani ja teisi mittekondenseeruvaid alifaatseid ja aromaatseid süsivesinikke ja nad satuvad välisõhku samadel põhjustel, mis vesiniksulfiid. Lisaks on LOÜ-de allikaks protsessimahutid, samuti süsivesinike aurumine või lekkimine põlevkiviõli saaduste laadimisel ja hoiustamisel. Samuti tekivad vähemal määral sõltuvalt utmise meetodist ja tehnoloogiast ammoniaak, karbonüülsulfiid, benseen, vesinikkloriid jm saasteained. Õhuheited eralduvad erinevatest saasteallikatest, millest käesoleva dokumendi käsitlusalasse jäävad järgmised: