Täpsemalt paluks.
Tegelikult on nii, et sellise lausega "...Riigil on võimalus maksupoliitika kaudu vähendada elanike ja ettevõtete kulusid..." saab põhjendada eranditult igasugust maksulangetuse soovi. Kütuseaktsiis on siiki väga täpselt sihitud maks, mille eesmärk on võimalikult piirata imporditud ja ennustamatult muutuva hinnaga toote tarbimist. Kui teie eesmärgiks on just seda maksu vähendada, peaksite näitama, millistest allikatest tuleks siis katta eelarve tulud, mis seni tulid aktsiisist. Või alternatiivsel juhul, kui neid tulusid eelarves üldse vaja ei ole, siis miks on just kütuseatsiisi vähendamine parim meede majanduse turgutamiseks. Üldistel kaalutlustel võiks arvata, et nt tulumaksu langetamisel võiks olla ettevõtluse ergutamisele palju suurem mõju. Või nt mõne suure tööjõuvajadusega teenuse (toitlustus, majutus...) käibemaksu vähendamisel. Või nt sotsiaalmaksu viimisel osaliselt vabatahtlikuks. Eesmärk peaks olema siiski ettevõtluse tõhustamine ja sealtkaudu tööhõive suurendamine. Vähendades mõnevõrra kõige raskemini hakkamasaavate inimeste kulutusi autokütusele, kulub vabanev raha kõige tõenäolisemalt impoditud toiduainete täiendavaks ostuks ja kodumaine ettevõtlus ei võida sellest palju midagi. Nii vähe teenivad inimesed ei peaks üldse olema olukorras, kus nad peavad tegema igapäevaseid kulutusi mootorikütustele. Lahendus peaks soodustama nende elu- või töökohavahetust. See, kui inimene peab oma toidukulu piirama, et osta bensiini, on absurdne nagunii ja seda nii kõrgema kui madalama kütusehinna juures. Teie ettepanek on hea näide sellest, kuidas võidelda halva tagajärjega, samas jättes selle tagajärje põhjustaja muutmatuks.
Tegelikult just seda ma juba varem välja tõin – et kütuse hinna ja maailmaturu ebastabiilsuse probleem võib muutuda väga kiiresti palju suuremaks. Täna näeme, et see ei olnud lihtsalt teoreetiline probleem: septembris tõusis diislikütuse hind Eestis juba üle 2 €/liitri ning rahvusvahelisel turul on kütusetarnetega jätkuvalt probleeme. Seetõttu ma ei rääkinud ainult sellest, et „teeme kütuse odavamaks“, vaid sellest, et riigil peaks sellise olukorra jaoks olema maksupoliitiline puhver. Kui maailmaturu hind järsult tõuseb, siis on riigil võimalik ajutiselt vähendada oma maksukoormust, et osa šokist ei kanduks täielikult inimestele ja ettevõtetele. Ja praegune olukord näitab, et see arutelu ei olnud sugugi hüpoteetiline. Valitsus on juba pidanud energiakandjate hinnasurve tõttu aktsiisipoliitikat muutma ning Riigikogus on nüüd arutusel ka diisliaktsiisi ajutine langetamine 330 euroni 1000 liitri kohta. Seega minu mõte oli ennekõike selles, et kriisi tekkimise hetkel ei peaks hakkama alles siis otsima lahendusi. Maksupoliitika peab olema piisavalt paindlik, et sellisele olukorrale reageerida.