Petitsiooni algatavad metsanduse asjatundjad praktikud. Eesti mets on rahvuslik rikkus. See pakub hüvesid kogu ühiskonnale – sõltumata sellest, kellele mets kuulub. Mets tagab elurikkuse, seob süsinikku, toetab maaelu, pakub puhkevõimalusi ning on pikaajaline majandusressurss.
Seetõttu tuleb metsade majandamisel lähtuda avalikust huvist, milleks annab selge aluse ka Eesti Vabariigi põhiseadus. Eesti vajab jätkusuutlikku metsandust ja metsaseaduse reformi.
Enam kui 25 aasta jooksul on metsaseadust muudetud viisil, mis võimaldab metsade jätkusuutmatut majandamist. See on kahjulik nii elukeskkonnale kui ka maaelule ega taga majanduse pikaajalist toimimist.
Probleemid:
- Üleraie: Vähemalt kümme aastast on Eestis metsi rohkem raiutud, kui neid juurde kasvab. Seetõttu on majandusmetsade vanuseline struktuur tugevalt rikutud ning ees ootab toormepuudus, mis seab ohtu metsandussektori jätkusuutlikkuse.
- Maaelu hääbumine: Riiklikud meetmed soosivad ülemäära puidu- ja metsatööstust. Selle tulemusena asenduvad maainimeste elatusmetsad tootmismetsadega, mis kuuluvad kitsale omanikeringile. Kolmandik meie erametsadest on tänaseks saanud tootmismetsadeks. Sellel on laastav mõju kohalikele kogukondadele ja maaelule tervikuna.
- Eakate metsaomanike kaitsetus: Kehtiv metsaseadus võimaldab äripraktikaid, mis viivad metsade väljapetmiseni eakate käest, kahjustavad sotsiaalset õiglust, toimetulekut ja turvatunnet.
- Kliimamõju: Üleraiete tõttu ei ole Eesti metsad enam süsiniku sidujad, vaid on muutunud süsiniku olulisteks emiteerijateks. Kehtiv metsaseadus süvendab kliimakriisi, selle asemel et seda leevendada.
- Elurikkuse vähenemine: Elurikkus on tugeva raiesurve all. Metsaökosüsteemide haavatavus kasvab – liikide elupaigad kaovad ning väheneb metsade võime pakkuda ühiskonnale olulisi hüvesid puhke-, loodusandide ja kultuurilise väärtuse allikana.
- Avalikkuse eksitamine infomüraga: Puidutööstus ja Kliimaministeerium täidavad meediat valede, pooltõdede ja teemast-mööda-käsitlustega. See eksitab avalikkust ja raskendab probleemi tõsiduse mõistmist.
Eestile kahjulik seadusloome
Kliimaministeeriumis ettevalmistatav metsaseaduse muudatus ei lahenda ühtegi eeltoodud probleemi.
Vastupidi – kavandatavad muudatused teenivad Eesti jaoks liiga suure ja valdavalt välisomanikele kuuluva metsatööstuse omanike ärihuve ning kindlustavad senise jätkusuutmatu majandamismudeli jätkumise enam kui kahel kolmandikul Eesti metsamaast.
Suurima löögi alla satuvad rohevõrgustikud, puhkemetsad ja kogukonnametsad, kuna avalikest huvidest tulenevate piirangute rakendamine muudetakse sisuliselt võimatuks. Kõik see teenib metsatööstuse lühiajalist kasumihuvi. Selle paratamatu tulemus on uus toormekriis, mille lahenduseks hakatakse nõudma kaitsealade vähendamist – esimesed märgid sellest on juba nähtavad.
Meie seisukoht
Eesti vajab metsaseaduse reformi, mis tagaks metsade kestlikkuse kõigis rollides – ökoloogilises, sotsiaalses, kultuurilises ja majanduslikus. Praegune sisulise avalikustamiseta läbisurutav metsaseaduse muudatus liigub sellele eesmärgile vastupidises suunas ning on vastuolus Eesti ühiskonna kui terviku huvidega.
Lähtudes eeltoodust nõuame:
- Praeguse metsaseaduse muutmise peatamist, et vältida veelgi suuremaid ja pöördumatuid negatiivseid tagajärgi elukeskkonnale ning ühiskonnale.
- Kõiki osapooli kaasavat metsaseaduse põhjalikku arutelu ja reformi, mis tugineb parimale teaduslikule teadmisele ning arvestab Eesti pikaajaliste ühishuvidega.
- Metsaseaduse ümberkujundamist nii, et on tagatud metsade kestlik majandamine, elurikkuse säilimine soodsas seisundis ning nii kogukonnametsade kui ka metsaökosüsteemide püsimine.
- Loodus- ja põlismetsade määratlemist Euroopa Liidu kriteeriumide alusel ning igasuguse raie peatamist nendes metsades kuni uue, reformitud metsaseaduse vastuvõtmiseni.
Eesti mets on meie ühine vastutus. Tänased otsused määravad, millises keskkonnas elavad tulevased põlvkonnad. Vaja on seadust, mis hoiab metsa elusana ja annab kindluse ka metsandussektorile – mitte lühiajalist kasu ja hilisemat kriisi.
Algatajad:
Henn Alton, Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi metsavalve osakonna juhataja 1966–1988 Leo Filippov, Saaremaa Metsamajandi Sõrve metskonna metsaülem 1974–1986, erametsaomanik Mart Herman, Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi kaitsealade osakonna juhataja 1968–1990 Vello Keppart, Luua Metsanduskooli kutseõpetaja 1983–2015, säästliku metsanduse ekspert Enno Kuldkepp, Sangaste metskonna metsaülem, Järvamaa Metsamajandi peametsaülem, Elva Metsamajandi direktor 1972–1991 Koit Latik, Sonda metskonna metsaülem, Läänemaa Metsamajandi peametsaülem 1969–1994 Lembit Maamets, Metsakorralduse büroo juhataja, metsakorraldaja alates 1982
Reaalne olukord
Enamus praegustest ja heas korras keskealistest ja vanematest metsadest on tulnud metsade majandamisest, sh lageraietega. Metsade majandamine on samahea, kui inimtegevuse sümbioos loodusega, samas ka väga hea looduskaitseline tehnoloogia, mis tagab jätkusuutlikud tulevikumetsad, neis elurikkused ja korraliku sissetuleku oma riigi pidamiseks ja rahval eluga toime tulemiseks. Ja Eesti rahvas ei pea hüsteeriliste väidete ja loosungite põhjal otsustama-võtke aega ja külastage minimaalset 10-20, erinevas vanuses, majandusmetsa ning samapalju(ka erinevas vanuses) metsakaitsealasi. Oma silm on kuningas. Kuulake ka mida räägivad need inimesed, kes päriselt metsa kasvatavad ja hooldavad. Ärme lase pahatahtlikest ja eksitavatest muinasjuttudest ja oletustest laenatud argumentidega oma metsanduse ära hävitada-jätab riigi majadusse korraliku augu ja mis saab jätkusuutlikest tulevikumetsadest?
Toetan algatust!
Justnimelt - ei tohi lasta pahatahlikest loosungitest ja eksitavast infomürast tingitult metsandust hävitada. On viimane aeg teha otsustavaid samme, et metsade üleraiumist pidurdada. Seepärast tuleb toetada kogenud ja lugupeetud metsameeste algatust metsade ja looduse kaitsel. Toetan algatust!
Metsa kaitseks
Minul kui loomasõbral on nii kurb kuulda loomadest, kes tulevad asulatesse, näiteks karu tuli Maksimarketi parklasse. Hundid söövad koeri, põdrad jooksevad autode ette. Aga mida muud neil teha oleks, sest neil pole enam kodu. Mul on 4 hektarit metsa, mis on ainus põlismets ümbruskonnas. Naabrid on oma metsad juba maha võtnud. Ka minult on korduvalt tahetud metsa osta, on survestatud, meelitatud ja solvatud, kui ma pole nõus seda tegema. On rõhutud sellele, et kuidas sa aru ei saa, mets kasvab üle ja kaotab oma väärtuse. See on neile, kes mõõdavad väärtusi rahas. Mina mõõdan oma metsa väärtust elurikkuses. See tähendab, et alates sipelgast ja samblikust kuni põlise tammepuuni on kõigil oma osa juba aastasadu siin olnud.