Maailm on otsekui külglibisemises suure kokkupõrke poole. Euroopa istub aga tardunult kõrvalistmel, suutmata midagi ära teha. Kui poliitikud – ei Tallinnas ega Brüsselis – tunne ära vajadust teha Euroopa Liidule restart, et tõusta demokraatia ja reeglitepõhise ilmakorra viimaseks kaitsjaks, peab hoo sisse andma rahvas ise. Nõuame, et Riigikogu arutaks Euroopa Liidu uuele ajastule vastavaks muutmist riiklikult tähtsa küsimusena ning viiks Eesti algatuse ja seisukohad Euroopasse.

Oled ehk märganud, et maailmas on murdelised ajad? Eestist kahe lennutunni kaugusel Ukrainas käib juba neljandat aastat verine vallutussõda, mujalgi on üha enam konflikte ja kriise, reeglid on taandumas tugevama jõu ees, senine suurim liitlane on selga keeramas ja flirdib vaenlasega.

Milliseks maailmakord siit edasi kujuneb, ei ole veel ära otsustatud. Üks on aga kindel: ajalugu kirjutavad võitjad. Kas Eesti geograafiline, kultuuriline ja poliitiline kodu – Euroopa – saab kuuluma võitjate sekka? See on veel võimalik, ent meil on põhjust olla murelik.

Euroopa Liit ei ole juba mõnda aega tegutsenud oma võimete kõrgusel, jäädes teistest maailma suurjõududest aina enam maha. Vinduv majandus, mahajäämus innovatsioonis, demokraatiat kägistavad äärmuslased... Liites siia viitsimatu suhtumise kaitsevõimesse, leiamegi end olukorrast, kus isekuse ja kurjuse impeeriumid proovivad üle meie peade Euroopa eneseväärikuse ja suveräänsusega diili teha.

Miks see peaks meid Eestis huvitama? Eesti on väike ja välistele mõjuritele tundlik riik. Oma nelja aastaaja ja lummava loodusega oleme võitnud geograafilise loterii, kuid geopoliitikas – olles naaber türannia epitsentrile – on meile jagatud eriti halb käsi. Seega on meie kui vaba demokraatliku maailma piiririigi vaieldamatu huvi kuuluda samameelsete riikide liitu. Oleks arutu arvata, et üksi hoides oleks meie iseolemine kindlamal alusel või ühiskondlik edu suurem. Seega, mida tugevam tegija EL maailmas on, seda parem Eestile.

Paraku ei ole Euroopa just kuigi palju ära teinud, et taas jalule tõusta. „Murelikke avaldusi“ kõlab pea iga päev, aga tegusid on jäänud väheks. Näiteks pole siiani – nelja aastaga – suudetud vastu võtta otsust külmutatud vene varad Ukraina kasuks töösse panna. Ka ei ole midagi tähenduslikku ära tehtud „Trooja hobuste“ vastu: liidu alusväärtusi rikkuvad liikmesriigid saavad jätkuvalt olulisi algatusi maha tõmmata, samas tassides koju miljardite eurode jagu meie ühist raha.

Euroopa Liidu tardumusest lahti raputamiseks on vaja muuta tema lähtekoodi: reegleid selle kohta, kes, kuidas ja mis asjus otsuseid langetavad. Ajal, mil euroopalik eluviis – rahu ja demokraatia – on selges ohus, vajame pikaldase masinavärgi asemel erksust ja otsustavust. Agressiivsed rivaalid ei oota, kuni Euroopa koguneb, arutab, menetleb ja vetostab. Ka peab EL ise muutuma demokraatlikumaks. Kas teadsid, et europarlamendi liikmetel, keda iga viie aasta tagant valime, ei olegi õigust algatada õigusakte? See privileeg on rahva poolt valimata ametnikel.

Muidugi ei otsusta Eesti üksi, kas ja kuidas Euroopa Liitu muuta. Ent me oleme üks 27st, meiegi sõna maksab. Võru ja Viljandi on täpselt sama palju Euroopa kui Pariis või Berliin.

Petitsiooni algataja on kuulnud nii poliitikutelt kui ajakirjanikelt, et Euroopa teemad pole “seksikad”, kedagi ei huvita, pole mõtet suruda. Jah, riigikogulase kütusetšekk või kahe bravuuritari kätš saab rohkem klikke, aga näitame, et meil, eestlastel, ei ole ka pärisasjadest, mis tegelikult määravad meie tuleviku ja hea käekäigu, päris ükskõik.

Seega nõudkem, et Riigikogu lõpetaks vaikuse välisilmas toimuva osas ja:

- arutaks Euroopa Liidu tulevikku ja reformi olulise tähtsusega riikliku küsimusena;

- seejärel töötaks välja Eesti riigi selleteemaliste põhiseisukohtade raamistiku;

- ning lõpuks teeks Vabariigi Valitsusele ülesandeks neid seisukohti Euroopa Liidu institutsioonides edendada ja kaitsta.

Petitsioonis on teadlikult hoidutud konkreetsete ettepanekute formuleerimisest. Tegu on mahuka ja keeruka teemaga, kus on palju sõlmpunkte ja võistlevaid lähenemisi ning kõike seda tulekski rahva esinduskogus arutada, et leida kandev ühisosa.