Kõige ohtlikum tuumajaama asukoht on: 1) Venemaa lähedal ( "Eesti Donbass" ). 2) Kesk Eestis ( rünnaku või avarii korral ohustab kogu Eestit ) . 3) Hiiglaslikul avatud karsti alal ( Eesti kõige suurem avatud karsti ala on Virumaal fosforiidimaardlate ja Venemaa kõrval ).
Tuumajaama pooldavad eelkõige konservatiivsed inimesed, kes võitlevad samas ka tuuleparkide vastu. Õnneks asuvad need regioonid just seal, kus tuumajaama rajamine oleks Eestile kõige väiksem põhiseaduslik ( põhiseaduse preambula ) julgeolekuoht, ehk lääne Eestis Pärnus või lausa Saaremaal.
Kui Venemaa kujutaks meile TÕESTI julgeolekuohtu, siis ei arutaks me, kas on vaja 5%kaitsekulutusteks tõsta, vaid kaevaksime ida Eestis kaevikuid ja ehitaks kaitsevalle ning kindlustusi. Kui aga Venemaa kujutab reaalset ohtu, siis ei ole kuidagi põhjendatud ehitada tuumajaama otse Venemaa lähistele, seda enam, et selles piirkonnas elavad inimesed tajuvad avatud karsti ala ja selle kõrval asuva fosforiidimaardla tõttu otsest ohtu oma elukeskkonnale, mis on sedavõrd suur, et ohustab inimasustuse võimalikkust üldse nendel aladel, kuhu peale fosforiidikaevandamist radioaktiivne ja mürkidega rikastatud vesi avatud karsti läbi tagasi lastakse nii 30+ aasta pärast, ning kus kevadeti praegu põllud on järvedena üle ujutatud. See ala ulatub Tapast, Tamsalust Väike-Maarja ja isegi Ida-Virumaani. Inimesed tunnevad reaalset eksistentsiaalset ohtu tuumajaamast, kui hiilivalt fosforiidi Gröönimaa varade kombel "jes-massa" stiilis kolonistidele väärindamiseks mõeldud börsifirma projektist, mis paratamatult tooks kaasa "Nestle CEO" stiilis pudelivee probleemi kohe kaevanduste alguses, kuid kunagi "kauges" tulevikus tooks kaasa eestlaste ja venelaste palestiinlaste kombel "ümber asustamise" küsimuse. Nende alade elanikest hoolib ka Putin. Vean kihla, et tänasel droonide ja konfliktide mõjusfääride joonistamise ajastul on seda probleemi võimalik ära kasutada separatismi lõkkele õhutamiseks, ning seeläbi kujutab erilist ohtu riiklikule julgeolekule.
On põhjendatud, et avatud karsti alal tuleks lisaks mürki ja radiatsiooni eraldavatele kaevandustele, mis siin hääletusel teemaks siiski ei ole, keelata ka tuumajaam nendes piirkondades, kuna katastroofi korral ei ole kolle lokaliseeritav ja selgelt eraldatav.
Geograafilist julgeolekuruumi arvestades on tuumajaam ainuvõimalik asukoht läänekallas.
Läänekaldal või Saaremaal asuva tuumajaama ideed toetavad tõenäoliselt ka kohalikud elanikud, olles tuuleparkide vastu. Nüüd ongi, praeguse allkirjade kogumisega, võimalik tuuleparkide asemel nende rajamise takistamiseks kasutada argumenti ja pakkudagi välja ehitada tuumajaam Pärnu jõe suudmesse, Vääna-Jõesusse, Saaremaale, Pirita Jõe äärde või mujale, kus see kõige enam toetust leiab.
Kui see rahvaalgatus leiab piisavat toetust, siis peab seda saama käsitleda ka üleriikliku rahvahääletusena tuumajaama ja selle asukoha üle, juhul, kui läänekalda piirkondade elanikest enamus toetab tuumajaama rajamist tuuleparkide asemele nendes piirkondades, ehk kõik hääled mis tulevad mujalt Eestist, on ka kohalike elanike toetuseks tuumajaama rajamisel tuuleparkide vastu kasutatavad.
Tuumajaama asukoht
käiks välja idee, et tuua tuumajaama ehitusplatsi kõnelusse tagasi Kunda.
Väga õige! Ei allkirjasta seetõttu, et minu arvates on kõige parem koht hoopis Kirde-Eesti. Seda Venemaa ei ründa, sest radioaktiivsuse saavad ise samal määral.
Pikk plaan
Seesama hr ❗ Kallemets töötas mõnda aega tagasi VKG-s ❗https://ekspress.delfi.ee/artikkel/62584554/akadeemik-raukas-fosforiiti-hakatakse-kaevandama-veel-pentuse-eluajal fosforiidi uuringute alal projektijuhina. Tegeles fosforiidi kaevandamise võimalike uuringutega ja käis Rägavere vallavolikogu moosimas, et vajalikke lube saada. Kui ❗ Michal sai majandusministriks ( https://arileht.delfi.ee/artikkel/71225565/michal-polevkivi-voiks-kaevandada-endiselt-20-miljonit-tonni-aastas ) ja riigikogus hakati arutama seadust, et maavarade majandamine läheks keskkonnamin'i alt majandusmin'i alla, siis maandus Kallemets ( https://et.wikipedia.org/wiki/Kalev_Kallemets ) majandusministeeriumis ja jälle tegeles fosforiidiga. Üllatavalt kombel hakkasid Michali ministriks oleku ajal muutuma ka igasugused maavarade kohta käivad seadused. Näiteks põlevkivi aastase kaevandamise limiit muudeti paindlikuks ( et kui ühel aastal limiiti täis ei kaevanda, siis võid järgmisel aastal selle võrra rohkem kaevandada ). Sobis eriti hästi VKG-le. Samuti võeti kasutusele❗ komplekskaevandamise mõiste, mis tähendab, et kui saad mingi kaevandamise loa, siis võid välja ☢ kaevandada ka selle peal olevad teised ❗ maavarad ( see on loomulikult lihtsustatud käsitlus ). Natuke muudeti ka maavarade kaevandamise arengukava (täpne nimetus võis olla teistsugune) ja selle tulemusena "kippusid" senised passiivsed põlevkivivarud muutuma aktiivseteks ( neid võib kaevandada ). Ja ülla-ülla ❗ Haljala-Rakvere piirkonna põlevkivi varud oleksidki muutunud aktiivseteks, aga seal oli ka ❗ fosforiiti ja nagu rusikas silmaauku oleks sealse põlevkivi komplekskaevandamisega ka fosforiidi kätte saanud. Olen positiivselt ettevaatlik ja rõõmsalt, Eesti elu edasiviivalt ja veapunkte esile toovalt kriitiline kõikide projektide suhtes, kus näen selle härra, aga ka Liive ( Utah, jordaania ) ja Seli, Helmede ja Donaldi nimesid.