On tajutav tõsiasi, et noorte hääled on jäänud meie riigis varju, ometigi on meie rahvuskultuur saanud alguse verinoorte eestlaste hüüdest - jeunesse oblige (noorus kohustab). Peame oluliseks, et iga riigikogu liige oleks lugenud Noor-Eesti püstitatud verstaposti "Noorte püüded".
Keeruliste aegade tormis on üha enam tähelepanuta jäänud meie noored – meie tärkav tulevik ja meie vundament. Küll kuuleme murekohtadest majanduses, julgeolekus, energeetikas, iibeküsimuses ja milles iganes muus, kuid noorte muredest ja unistustest ei kuule me tihti.
Noorte hulgas on sageli tajuda meeleolusid, et neil ei ole siin midagi mõistlikku pihta hakata. Parem oleks minna mujale. Ja tundub, et see ei ole jõudnud riigi juhtijate teadvusesse, aga see peaks panema neid muretsema – kui nad tahavad, et Eesti riigil üldse mingit tulevikku oleks.
Me oleme justkui unustanud, et meie ühisosa on meie tulevik. Selle tuleviku kujundavad noored. Kui aastal 1905 kirjutas 21-aastane Gustav Suits, et noorus kohustab meid leidma ühisosa loomaks kultuurset Eestit, siis on seda sama visadust noortel ka tänasel päeval.
Meie riigi areng ja edasiminek toimub vaid siis, kui kaasame noorte vaatepunkti. Vastasel juhul stagneerume ja hääbume sihitult. See vana tõde tuleb uuesti meelde tuletada.
Paneme ette muuta kohustuslikuks igale Riigikogu liikmele Noor-Eesti esimeses albumis (1905) ilmunud manifesti "Noorte püüded" lugemise.
Mehhanismid, kuidas seda tagada, jäägu Riigikogu enda otsustada.
Milleks selle kirjutise lugemine vajalik on?
Et iga riigikogu liige hoiaks oma tegevuses meeles, et meie riigile ja kaasaegsele kultuurile on aluse pannud noored ja et ka tulevikus teevad seda ainult noored. Et oma riigile ja kultuurile aluse rajamine on ka tulevikus jätkuv protsess. Et meie kultuur püsib, kui ta püsib noor.
Noorte püüded
Üksikud mõtted meie olewiku kohta
Kas teie olete tähele pannud, kuidas suured pilwed sünniwad? Esiteks ujuwad nagu uinudes wäikesed, wäikesed pilwesagarad kuskil taewa äärel; nendega seltsiwad aga ikka uued ja uued pilwede ja pilwekeste salgad – ja waadake, kuidas wiimati kui mustaw meri ähwardawalt üle taewa tõuseb, tormi tiiwul kohisedes ligineb, wälk sähwatab ja kõue kõmiseb – kui jumalate kättemaksmise hääl.
Ehk kas teie olete waadanud, kuidas suured jõed tekiwad? Alles kui Oka ja Kama, hulk nimega ja nimeta jõekesi oma wett ühendanud, sünnib Wolga. Ei ka muidu Emajõge saa, kui Pedja wett ei weereta – Pedja ja hulk teisa.
*
Üksmeelt, ühistunnet – on meil Eestis nii wäga tarwis. Selle puudus on meie rahwa needus, see on üks meie jõuetuse, kohutawa wõimetuse pää-põhjustest. See on kui muinasjutt Kronosest, kes ise oma lapsed ära sõi. See on kui muinasjutt Suur-Tõllu kiriku ehitamisest: mis mees päewal ehitas, see kisti öösi maha. Muinasjutt? Aga see ei ole mitte muinasjutt, waid halastamata elutõde, mis meile iga Jumala päew sadade silmadega otsa wahib. wõtke näiteks meie ajalehed – neis tuleb ju seltskonna seisukord kõige selgemini nähtawale. Kui meie kõik tahaksime uskuda, mis Eesti ajalehed üksteise püüetest ilmale wälja kuulutawad, siis ei wõi meie küll muud arwata, kui et nende toimetajad inimesed on, kelledele selle päikese all enam midagi püha ei ole.
See on küll loomulik, et waated ja arwamused kokku põrkawad, et kõik mitte üht ja sedasama laulu ei laula, waid mõni hõiskab: „Mu isamaa!”, teine „Oh majandus!”, kolmas „Internationali”,- et üks wanaisa Kanti kumardab, teine isa Marxi ja Häckelit appi hüüab. Aga sellegi pärast ei wõi üksteist weel kiwidega loopima, laimama ja kahtlustama hakata, nagu see meil Eestis armsaks moeks on.
Noorsugu näeb seda ja kuuleb ja unustab temagi ära, kuidas suured jõed sünniwad. Sagedasti „juba koolipingil” saab ta erakonna meheks – nagu seda uuemal ajal mõnelt poolt on soowitatudgi.
*
See on otse tarwilik, et noorsugu elawalt päewa wõitluse-küsimustest osa wõtab, kui tema meeles muidgi huwitusi liigub – pääle selle, mis talle koolis sisse söödetakse. Need riiuküsimused, mis ühiskonnas meeled liikuma panewad, ei tohigi nooresoole wõõrad olla. On otsekohe nooresoo kohus neist osa wõtta, neid järele kaaluda ja nende kohta wõimalikult iseseiswale otsusele jõuda. Kuid niisugust otsust ei anna mitte sõge ühe wõi teise erakonna lipu järel käimine.
„Katsuge kõik läbi ja pidage, mis hää on”. Ärgem unustagem, et meie ühelegi erakonna dogmale ei ole truudust wandunud, waid et meie weel nooruse kaunist wabadust maitseme – wabadust kõigist erakondadest kõrgemal olla. Meie oleme küll loomulikult mitmesuguste walitsewate arwamiste – opinionide – mõju all. Aga meie peame endid neist wabastama, neid arwustada wõtma ja nende kohta iseseiswalt otsustada püüdma. Niisuguse püüde aluseks peab muidugi tingimata tõearmastus olema – ning tõe otsimine ja kalliks pidamine nõuab, et muud tõeks ei wõi pidada kui seda, mis hoolsa, erapooletu uurimise järele enesele kindlaks arwamiseks oleme omandanud.
Iseseiswate waadete, iseseiswa arwamuse wälja töötamine nõuab, et wastased arwamused põhjaliku läbikaalumise ja läbikatsumise alla wõetaks. Niisugune läbikatsumine jälle õpetab wastaste mõtetest aru saama ja seda omadama, mis nendes hääd on. Niiwiisi saab wõimalus ka teisitimõtlejatega ühist tööd teha, muidugi seda oletades, et ka wastased tõde ja õigust kalliks peawad.
*
See aeg, kus meie elame, nõuabgi noortsugu ühisel jõuul tulewa elutöö wastu walmistama. On täie õigusega öeldud, et see aeg ülemineku, uuestisündimise aeg on – – – – – – – – – – –
Usulises, ühiskondlikus ja riiklikus elus ilmub ikka uusi küsimusi, püüdeid ja wõitlusi. Niisugune ülemineku aeg surub inimestegi pääle oma pitserimärgi. On nagu kahklewat kõikumist märgata. Ühelt poolt ei usaldata, ei taheta enam wana peale loota, teiselt poolt waadatakse kahtlusega uue, nagu mõne suure weepaisumise peale. Meie tunneme, kuidas meie noorsugu on aateid otsimas – oma tulewiku teed. Ja meie teame, et niisugusel ajal enam, kui kunagi tarwis on, noorsugu enesele iseseiswat arwamust aja suurte küsimuste ja wõitluste üle püüab luua. Loomulik on, et nooresoo meel uue, tulewa poole ihkab, sest tulewik on noorte päralt – kes noortest tahaks tagurlane olla? Aga kui see ka asjakohane on, et nooresoo silmad uue, tulewa poole on pöördud ja et tal loomulik sund on wanale selga käända, peetagu ometi meeles, et mitte kõike, mis olemas on, enesest ei wõi ära heita nagu wana kuube, – et nii mõnedgi igawesed põhjusmõtted ja aated, milledega wanad elawad, wananemas ei ole, nagu wahest küll usutatakse, waid need wõiwad ka tulewate aegade elu toeks ja põhjaks olla.
Teaduse, kodumaa armastuse, kõrgete aadete juhil, mis meie meeli üle igapäewaste wäiklaste nägelemiste ja riidude tõstawad, peame oma suurtele eluülesannetele wastu astuma. Ainult niisugune ilmawaade wõib inimeses, kõike walskust ja alatust nähesgi, usku tõe murdmata püha wõimu sisse ülewal pidada – – – – – – – – – – – – – –
Kui meie wõitluste möllust hämaras orus neile mäekinkudele tõuseks, kuhu päike wabamalt paistab! Kui meie, noored, seda iganes ära ei unustaks, kuidas suured jõed sünniwad!
II.
„Küsigem, mis on see tingimine, mille läbi inimene kõigi oma wõimete arenemisele jõuab, mille läbi ta kõik, mis tema wõimuses seisab, korda saadab. – Tema peab liikwel olema; tema ei pea mitte alalise mure ja kahkluse koorma all seisma; tema peab kas õnnelik olema wõi ennast mõnest mõttest, eneseusaldusest wõi wisadusest kantud tundma.
„Ja küsigem seda terwe inimpõlwe ja terwe rahwa kohta, siis näeme, et üleüldise meeleolu ja hea tuju tekkimine, mille sees kõik tähtjas ja tähelepanemise wääriline sünnib, samati selle läbi tingitud on, et iga üksik ennast edasi tunneb kantama.
„Ta peab eneses tahtmist tundma ülespoole tõuswat liikumist weerema panna, ehk peab, sellest ülespoole tõuswast liikumisest kaasa kistud, märkama, et päri-tuul wõi püüete sugulus teda kannab, ja ta peab oma jõuu kahekordseks paisumist tundma – teadmise tõttu, et terwel ühiskogul, mille hulka ta käib, tahtmine on enesele mõju wõita, et see palju oma idealidest on täide saatnud ja selleks tegew on, et weel palju täide saata.
„Nii tunnewad terwed inimesepõlwed rahwaste hulgas, kui neist sügaw kulturi- wõi iluwaimustus läbi kohiseb, nagu Itaalias renaissanssi ja Saksamaal humanismuse ajal – – – – – – – – – – –
Oma käe pääl püüab ta siis edasi, täis ettewõtmise waimu, elujulgust ja usku oma rahwa tulewiku sisse”.
*
Ei wõi ütelda, et need omadused: julgus, enesepäälelootmine, ettewõtmise waim, usk elu sisse ja tulewiku lootus Eestis kuigi suurel mõõdul leida oleksiwad.
Sügawasti maharõhutud olek walitses kümnete aastate jooksul kuni meie päiwini Eesti waimuelus. Süttisiwadgi ehk siin ja seal mõned sädemed põlema, aga ainult selleks, et jälle kustuda. Üksikutel püüetel puudus seljatugi, laiemad ringkonnad püsisiwad tuimas ükskõiksuses.
Mis ime siis, kui need üksikud oma nooruse idealisid elus mitte ei suutnud läbi wiia. Aga weel enam. Nemad ei suutnud isegi nendele truuks jääda – nendele oma rahwuslikkudele idealidele. Praktika seisis teoriast kaugel ära. Isamaa sai ainult kulunud sõnakõlksuks. Karakterlik terwele ajale on, et ka need, kes selle ebaisamaalsuse wastu üles tõusid, tõelises elus pahatihti oma teoriad näiwad ära unustanud olewat.
*
Ei ole palju parem lugu ka selle wiletsa ajajärgu mõjudes üleskaswanud nooresooga, nendega, kes kõrgematest õpeasutustest osalt awaliku elu arenale on astumas, osalt sinna juba on ilmunud. Ettewõtmise waimu, kindlat tahtmist ja sellest järgnewat wõimist midagi agaramalt ette wõtta, tegu teha – seda ei wõi nende enamusele mitte omaduseks anda. Tõsisemadgi mehed nende hulgas on ainult teoretikud, kel küll mõnigi kord õigeid mõtteid ja waateid on, aga neil ei ole mitte jõudu mõtetest tegu teha. Neil ei ole selleks sagedasti õieti tahtmistgi. Neil on sellest küll, kui nad eluilmuwuste üle eneste ümber hoolega kätteharjutatud rahuga ja külmawerelusega kõnelewad, ironiseeriwad, paremal juhtumisel arwustawad, ise ikka peenikeselt päältwaatajaks jäädes – ja sellesama segamata rahuga – magawad. Mõni on weel uhkegi selle pääle: waat’ kui mõistlik mina olen – elan lõbusasti iseenesele, kuna teised, rumalad, asjata waewa näewad. Nimelt asjata ehk igatahes wäga küsitawat waewa. Nemad on ju skeptikud, kahtlejad, ja skepsis ongi, mis nende elujuured ära sööb. Hallid on kõik teooriad ja haljas elu kuldne puu! Kategorilik ja ehk ei, see käib nende morali wastu. Nemad, need skeptikud, ei suuda ühestki asjast täielikult waimustatud olla, ei suuda nemad ka ühtgi asja sügawasti põlata, kus seda waja. Neist wõib ütelda: „Ni chaud, ni froid”, ehk nagu eestlane lausub: „Ei willa ega nahka”. Ei ole meie ajal paremat uinutamise ja magamise abinõuu kui skepsis.
Et skeptitsismuse kui ühiselulise paha küsimus meil Eestis arutamise all ei ole olnud, siis lubatagu, kui selle juures weel natuke peatume. Skepsisest räägime siin nimelt kui liialdatud, haiglasest nähtusest, kui ühiselulisest pahast, mis waimuelu ei wärskenda, waid suretab. Sellega ei jutlusta meie mitte mõnda dogmade usku ega räägi kahkluse wastu üleüldse. Meie teame wäga hästi, missugune mõju kahklusel wabamate ja wärskemate mõttewoolude mõjule pääsemisel on olnud, sest et kahklus enesega arwustust kaasa toob. Natukene arwustada tahame siin seda tagasikiskuwat skeptisismust.
*
Skeptitsismus on üle terwe Europa laiali lagunenud. Iseäranis praegusel Prantsusemaal on tahtmine raskesti haige – juba kaua aega, suurte waimlikkude ja ühiskondlikkude liikumiste järel, nagu ratsionalismus ja rewolutsion Prantsusmaalt lagunes see mujalegi, kus olud selleks kohased oliwad: näiteks Wenemaale. Wene kirjanduseski tõusis see tüüpus Puschkini Jewgeni Oneginis ülesse, käis Lermontowi Petschorini ja Gogoli Tentetnikowi kaudu kuni Turgenjewi Rudinite ja Lawretskiteni ja ulatab ka Leo Tolstoi ning uuemate kirjanikkude töödesse. Need on kõik ühte wõi teist wiisi üleliigsete inimeste tüüpused – niisuguste, kes seltskonnale mitte ei suuda kasulikud olla ja selle läbi üleliigsed on.
Ka meil Eestis on see haigus lahti. Ma arwan, et teist wist küll pea igaüks Eesti Oneginid ja Rudinid on näinud, kes oma sugulastest küll mitmeti lahku lähewad, aga kellede tüüpus selle läbi juba eemalt ära tunda on, et nad Childe Haroldi mantlit kannawad.
See skepsis on osalt, nagu närwide nõrkusgi, mooduhaiguseks ja iseäraliku toreduse tundemärgiks saanud; algupäraliselt on tal aga muidugi tõsisemad põhjused.
*
Skeptitsismus, eitamise ja kahklemise ajajärk, käib alati suure waimustuselaene järel, siis kui waimustus inimesi mitte soowitud sihile ei wii – ja paljas waimustus ei tee seda kunagi.
Nii oli lugu ka meil Eestis. Laseme neid meile kõikidele tuttawaid sündmusi silmade eest mööda käia.
70 aastate ümber kuuldi ühte nime kõlawat, taewa wõlwilt wastu hõiskawat; see nimi oli eestlane. Ja see aeg oli Eesti rahwusliku ärkamise aeg, ilus kewade-idill. Taewas paistis nii sinine ja rahwa süda oli nii täis ihaldusi ja lootusi. Missugune imelik ja paljutõotaw oli see suur loomise nädal! Nagu kewadel ühise salasunni järel jõed üle kallaste kohisewad, puud pakatawad, põllud haljendawad, linnud laulawad, nii oli lugu ka siis, kui Eestis 30 aasta eest suur kewade oli. wanemuise laul ja mäng helises üle maa, Kirjamehed hakkasiwad Eesti hariduse ülesannete kallal tööle, Põllumehed tõstsiwad rahwa majandust, Eesti laewad sõitsiwad Läänemerest wälja kaugetesse maadesse. Ja kui suured lootused oliwad sinuga ühendatud, Eesti walulaps, Aleksandri kool! See pidi terwe maa waimuhallikaks olema, siin pidiwad Eesti lapsed kõrgemat haridust saama . . . Ilusad ja julged oliwad siis unenäod, sel suurel loomise nädalal! See oli ajajärk, kus igaüks Eesti tähte tõusmas nägi.
Ilusa kewade järele tuleb weel kaunim suwi! mõtlesiwad meeled.
Aga Eesti iseteadwuse ajalugu on lugu suwest, mis ialgi ei tulnud.
Põhjused, miks Eesti suwi ei tulnud, on: sisemised ja wälimised.
*
Olgu see üksik inimene wõi terwe ühiskond: oma romantilises eas unistab ta hiilgawatest õhulossidest ning kõneleb palju ja waimustatult suurtest ülesannetest, mida ta on kutsutud täide saatma. Aga selle juures unustatakse tihti ära elutõega rehkendamast ja tõsist tööd tegemast. See on hukatust toow wiga.
Eelpool kirjeldatud ajal kirjutati ja kõneldi Eesti kuldsest minewikust, rahwa kasuks töötamisest ja muudest ilusatest asjadest. Aga kuidas kainelt olewiku kitsastes raamides elada, kuidas tõesti rahwa kasuks tööd teha, see oli õieti tume mõiste. Eesti, isamaa, see oli sõna, mis ainult pühapäewaseid tundmusi äratas, äripäewane tegelik töö ei mahtunud weel selle mõiste alla. Puudus ka asjatundmist, mille peale tõsiseid ettewõtteid oleks wõinud rajada.
See on üks põhjus, mis meie suurematele ettewõtetele kadu tõi.
Teine tähtsam põhjus on: ühistunde puudus, sisemised tülid ja üksikute tegelaste alatud püüded.
See on ju kulunud lause, et kus elu on, seal ka wõitlus tekib. Waadete ja püüete lahkuminemine ühiskonna elu põhjusküsimustes on kõigi rahwaste juures ja kõigis ühiskondades olnud. Tõelises, praktilises elus ei ole mitte ainult üks tee, üksainus õige tee olemas ja teised kõik eksiteed. Elutähtsamates küsimustes, nagu usulistes, riiklikkudes, ühiskondlikkudes, sõditakse just lahkuminewate ja üksteise wastu käiwate aadete eest suure waimustuseja warmsusega. Näib wahel küll, et õige tee üle mingit kahklust ei ole; aga kui tihti on nähtud, et mõni õigusemõiste, mis ise-aegadel ja ise-oludel usudogma pühaduse on saanud, teistsugustel aegadel ja oludel kõrwale heidetakse. Ühiskonna üleüldistes küsimustes on iga rahwaliikme kohus iseoma järelkaalumise põhjal oma seisukoht wõtta. Kui ta seda teinud, wõib ta küll kinnitada: mina olen selle üle kindel, et minu waade õige on. Aga temal ei ole mitte õigust kinnitada: see on täitsa kindel, et minul üksnes õigus on ja teistel mitte. Sest sel, kel teised waated on, oleks siis õigus sedasama kinnitada. Aga kui mul õigust ei ole ütelda, et minu waade ainus õige on, siis on minul weel wähem õigust kinnitada, et need, kes teise aate eest wälja astuwad, ise teawad, et see wale on, ja wastu oma paremat tahtmist teewad – isiklikel, egoistlikel põhjusmõtetel.
Meil Eestis ei ole salliwuse põhjusmõtted teisitimõtlejate kohta weel nüüdgi kaugelt mitte mõjule pääsenud, seda wähem siis weel tol tormisel ajal. Wõitlus sai lihtsalt wastaste häwitamiseks. Kaotati aade silmist, mille eest wõi wastu sõditi, ja nähti ainult isikuid, kellede poolt wõi wastu wõideldi. Wastased ei tunnud enesel enam midagi ühist olewat, nad unustasiwad ära, et nad ühise Eesti emakese lapsed on. Sellepärast oli iga mõte, iga tegu, mis wastaste poolt wälja läks, juba sellepärast kõlbmata, et ta wastaste oma oli. Ja sellest siis tuli, et ka kõige lihtsamate küsimuste kallal häbemata kombel jonniti.
Kuule, armas Eesti weli:
Kaks kord kaks ei ole neli!
Sellest ei olnud weel küll, waid wastastikku häwitamise tuhinas hakati üksteise tegude faktoriks alatut omakasupüüdmist, silmakirjateenistust, mammonaorjust – wõi kuidas need selleaegsed hüüdsõnad oliwad – otsima. Kui halb moraliline mõju säärasel negatiwilisel woolul oli, see on arusaadaw. Aga teisest küljest annab juba see asjaolu, et niisugused kahtlused tekkisiwad, kurba tunnistust, et tõesti isikuid leidus, kellede teguwedruks sarnased auutud põhjusmõtted oliwad. Kui meri laenetab, siis sünnib ikka, et laened põhjast muda ja kõntsa üles loputawad . . . Rahwakasu nime all ratsutas, näituseks, X ja waatas oma „walguse” kiirte abil, kel pää segane ja taskus kopik raha! Püha näoga kraaksus : rahwakasu, rahwakasu! Y ja hulk tema sarnaseid „wareseid”!
*
Kuna sisemised alused isegi kõikusiwad, käis raske rahepilw üle Maarjamaa . . . See lõi puruks kõik meie lootuslillekesed ja peksis maha walmiwa wilja wäljadel . . . „Laula, linnuke, surnuaial, ära sa, wallatu, waiki – Eesti on suur surnuaed. Mu süda, mu süda on nii haige!”
Maani maha painutatud oliwad isamaa sõprade meeled.
*
On üks sõna, mida tol ajal tihti üteldama kuuldi, mitte kergemeelselt, waid ahastawas kurbtuses :
Meie oleme surmale pühitsetud rahwas. Eesti täht kustub!
*
On arusaadaw, et niisugustel oludel allapoole weerew wool läbi maa käis, et tahtminegi kadus midagi teha. Ja kuigi neid harwu leidus, kel jumalasäde südames põles, siis puudus neil selja taga jõud allapoole weerewat woolu peatada: rahwas oli oma jõuu ära kulutanud ja, mis weel pahem, iga lootuse ja usalduse Eesti asja wastu kaotanud.
Mis ime siis, kui skeptitsismus ja ironia 90 aastate nooresoo keskel maad wõttis. Mis ime kui neil enam rahwuslikka idealisid ei olnud, sest wanade eeskuju ja Eesti iseteadwuse lühike ajalugu oli neid sääraseid idealisid ainult põlgama ja pilkama õpetanud. Inimestele oli waheajal uusi püüdeid ja hoolesid kaswanud. Nende ringkondades, kes endid edumeesteks nimetasiwad, räägiti ainult „realpolitikast”, ühiskondlikkudest ja majanduslikkudest küsimustest kui ainsatest tõsistest asjadest. Ja sääl naerdi juba kõige lapsiku waimustuse üle. Sest küsimused ei olnudgi sääl niisugused, mis waimustust wõi aateid oleksiwad tarwitanud. Üleüldise asja kohta oliwad neil lahkuminewad arwamised. Igatahes ei leidnud nad Eesti olewikust midagi, mis neid ükskõiksusest oleks wälja tõmmanud, tulewiku üle nad kahklesiwad. Aga julgemad nimetasiwad endid otsekoheselt kosmopolitideks. Sel ajajärgul sündis ka see muidu kuulmata asi, et üks rahwajuht oma rahwale awalikult kadu kuulutas ja ühtesulamist ühe suurema rahwusega soowitas . . .
Skeptitsismus ja pessimismus oliwad päälegi suurel mõõdul üleüldise aja waimus leida, nii et noorsugu kergesti üleüldise meeleolu mõju alla sattus. On tuttaw, et haigutamine külge hakkaw on. Ah – see suur hulk haigutawaid nägusid, mis meie oma ees näeme! . .
III.
Raske on niisugusel ajal midagi julgeda ette wõtta, kui üleüldine wool selle wastu on, kui sind igalt poolt tahtmise- ja teowõimetus sisse piirab.
Ja kui sa pilgu üle suurte ja wäikeste kulturimaade lased käia ja siis kodumaa lagedat pinda silmitsed: missugune tundmus lõikab sul läbi rinna! Mõne wäikese rahwa kirjandusel on tähtjas osa Europa waimuelus, aga seda imet ei ole Läänes keegi kuulnud, et eestlastel ka kirjandust on – eestlastest ei ole üleüldse keegi midagi kuulnud. Suurel maailma näitelawal, kus rahwad üles astuwad, otsid sa asjata ühte, kelle nimi eestlane on. Ta on kulisside taga, tal ei ole mitte wõimu rahwaste mängust osa wõtta. Ehk wõib olla, talle antakse mõnikord – rumala Augusti wõi metslase osa. Mitte naljalehtedes, waid tõsistes konwersatsioni leksikonides ja geograafia õperaamatutes loeme me tänapäewani, kuidas eestlane loomadega ühes ruumis elab, kust suits sellestsamast uksest wälja käib, kust elanik ise, ja muud sellesarnast. Ja meist ei ole niigipalju asja, et lugewale Europale meie olude tõelise seisukorra üle teadmist anda, ära näidata, et ikka meiegi kulturi-rahwas oleme.
Kas ei ole wõimata Eesti tulewikku loota? –
*
„Wõimata?” müristas Mirabeau oma sekretäri peale. „Ne me dites jamais ce bête de mot – ärge ütelge mulle ialgi seda rumalat sõna!”
Elus tuleb tihti ette, et targad mehed otsustawad, see ja see asi on wõimata. Oli juba korra ära näidatud, et luulekunst wõimata on, sääl tuli Goethe, sääl Byron. „Kõik suured asjad on alguses wõimata,” ütleb Goethe. Ja weel ütleb suur Wolfgang: „Mehisust ära kaotada, see tähendab kõik ära kaotada; parem kui niisugune inimene ilma ei oleks sündinud!”
Ühest kahejalgsest sulgedega kaetud loomast jutustatakse, et kui kriidiga tema ümber joon tõmmata, ta siis üle selle joone astuda ei julge. Selle kahejalgse looma nimi on hani, ja mõned armastawad wäga hanipraadi.
*
Kui laene on wajunud, tõuseb ta uuesti.
Meie tunneme, kuidas uuesti ülespoole tõusew liikumine hoogu wõtab ja läbi maa weereb. Loomulikul arenemise käigul on meie elu jälle wõimsamaid awaldusi ja uusi püüdeid saanud, nagu seda iseäranis nähtused meie kodumaa ühiskonna-olude küsimustes wiimastel aegadel tõendawad.
Kas meie, noored, tahame maha suruda kõik mõtted ja aated, mis ajawaim meie rinda loob?
Ennemalt öeldi: Noblesse oblige – aadel kohustab!
Meie ütleme: Jeunesse oblige – noorus kohustab!
Ja meie seisame teelahkmel.
On paljugi sihtisid ja püüdeid meie maal, aga noorte ülesanne ja püüe olgu: kui aeg kitsas ja madal on, siis tuleb seda laiendada awaramaks, tarwituste kohasemaks teha!
See, mis olusid inimestele ja rahwastele aitab tarwituste kohasemaks teha, mis inimesi kannab ja tõstab, on haridus. Ja meie hüüe on: Enam kulturi! See on kõigi wabastawate aadete ja püüete esimene tingimine. Enam europalist kultuuri!
Olgem eestlased, aga saagem ka europlasteks!
Meieaegne hariduselu on nii laialine, nii haruline, et seda ainult üksik-asjades omandada wõib. Ametmehi on igal pool, aga wähe on üleüldist haridust, üleüldiseid ühendawaid aateid.
Mis meieaegseid inimesi tunnetes ja püüetes laiemalt äratada, ühendada, neile karastawat,ülendawat jõudu anda wõib, on iseäranis kirjandus ja kunst. Kirjandus ja kunst on ühtlasi wäsimata jõud, mis selle kallal töötab, et seltskondlikkude ja rahwuslikkude eelarwamiste müüre maha kiskuda, wabadust ja walgust inimeste südametesse paista lasta.
Ei mingis muus asjas ei ole meie seltskond europalistest waimuliikumistest nii maha jäänud, kui just kirjanduse ja kunsti asjas. Kui palju on meil kirjanduslikka toodeid, mis haritud maitse ja kunstinõuete kõrgusel seisaksiwad? Kus on meil asjalik, awara silmaringiga kirjanduslik arwustus, mis meie kirjanikkude ja lugewa publikumi maitset hariks, huwitust kirjanduse wastu wirgel peaks, Lääne-Europa wärskemaid waimseid woole ja liikumisi meile juhiks? – Ja mis meie kunstisse puutub, siis ei wõinud sellest kuni siiamaani üleüldse mitte rääkida.
Kirjanduse ja kunsti tõusmine ei olnudgi meil seni wõimalik, kui meil mitte haritud seltskonda, oma intelligentsi ei olnud, – kui kõik aga armsale Eesti rahwale lõbusaks ajawiiteks ja õpetuseks kirjutati. Mitte kusgil maailmas ei ole rahwas, igapäewase leiwa küsimusega koormatud, kehalikku tööd tegew, wähem haritud ühiskonna kiht, kõrgemate kultuuripüüete – teaduse, kirjanduse ja kunsti – kandjaks, waid on seda kõigepealt ikka rohkem haritud, lahedamates elutingimistes leiduwad ringkonnad.
Nüüd, kus meil oma haritlaste ringkond järgesti kaswamas ja kujunemas, on ka aeg käes, et sel omakohane kirjandus oleks, et ka kunst oma küsimustega päewakorrale wõiks tulla.
*
„Noor Eesti” püüded tahawad endile kõige päält kirjanduse, kunsti ja arwustuse piirides awaldust otsida; siin on meie sihiks, noort, julget, algupäralist, edasipoole näitawat, wabastawat wõimalust mööda awaldada ja edendada. Aga ka muid Eesti kulturi-püüdeid, iseäranis seltskondlikka küsimusi, tahame jõudu mööda käsitada.
Meie tahame otsida neid sihte ja wormisid, millede juurde meid ühest küljest meie oma rahwa waim, meie rahwa loomulikud omadused ja wajadused, teiselt poolt euroopalik kultuur juhatab.
Meie esialgne ülesanne oli ainult neid mõtteid ja tundmusi, milledest eespool kõnelesime, liikuma panna. Ja käesolew album pidi näitama, missugused woolud ja sihid endid praegu meie „nooremas” kirjanduses ilmutawad. Ka meie kunstnikkude toodetega tahtsime tutwust teha. Muud ärgu meie praegusest wäljaandest nõutagu.
„Noor Eesti” püüete kindlam kujunemine aga on alles lähema tulewiku asi: kui endid need on ühendada wõinud, keda waimusugulus kannab. Noored selles mõttes wõiwad ka need olla, kel juba hõbejuuksed peas: kui aga nende waim weel nooruse ihaldusi ja püüdeid on alal hoidnud ja nende süda noorte südametega ühes tuksub.
„Νoor Eesti” toim.