Patarei sisu peavad ärihuvide asemel määrama vaimsed väärtused ja Eesti lugu ning sellest lähtuma ka renoveerimine
Kuna Patarei on mänginud olulist rolli Eesti ajaloos ning seal on istunud üksjagu Eesti seisukohalt olulisi isikuid nii heas kui ka halvas mõttes, siis vajame mõistetavatel põhjustel ka kindlustunnet, et see osa Eesti ajaloost saaks tulevikus vääriliselt ja originaalselt eksponeeritud. Patarei merekindlus on selleks ainuvõimalik koht. Riigi huvides peaks olema rakendada kogu kompleks tervikuna Eesti turundamise, inimeste ajalooalase harimise ja kultuurielu teenistusse. Merekindluse tükeldamisel ja erakätesse müümisel me ei saa olla kindlad, et ärihuvid ja avalik huvi kuidagipidi kokku saavad. Riigi ja vabaühenduste kontrolli all ja samas avalikkuse aktiivsel osavõtul peaks kompleks saama väärilise ja eelkõige hariva sisu. Mingi osa võiks olla ka ebaharilik, nö "kiiksuga", kuid sellele ei tohiks olla iseloomulik ei üleni musta linti mähitud morbiidsus ega ka hinnalt kallis ja väliselt kaasaegne, ent sisult odav palagan. Ning sellest sisust peaks lähtuma ka kompleksi renoveerimine. Üheks osaks võimalikust sisust on pakutud Eesti poliitvangide vahakujude ekspositsiooni -. Eesti loo jutustamist läbi vangikongide ja nende asukate. Lähemalt on ideed kirjeldatud Virumaa Teatajas 2. septembril 2016 ("Visioon: poliitvangide vahakujud Patareisse istuma") ning ka siinkirjutaja blogis - http://jaanus.nurmoja.net.ee/?p=24365 . Kindlasti vääriks kaalumist "mälupatarei" idee - http://kultuur.err.ee/v/arvamus/b9e9652d-e1b7-4d4c-9fdb-a6f0ab52dea8/maarja-vaino-kurjakuulutavast-vanglast-voiks-saada-suurejooneline-malupatarei Ning eks ole muidki kaalumist väärivaid mõtteid nii kodanikeühendustel kui ka eraisikutel. Eurosteriilse ketihotellina ei oleks Patarei kuidagi vastuvõetav. Kuid see ei tähenda, et majutuse pakkumisel osades vangikongides ei oleks jumet.