Probleem: töötajal peab olema rohkem tegelikku puhkeaega

Töölepingu seaduse järgi on töötaja iga-aastane põhipuhkus üldjuhul 28 kalendripäeva. Tavapärase viiepäevase töönädala korral tähendab see sisuliselt nelja töönädalat.

Praeguse süsteemi puuduseks on see, et puhkuse arvestamisel lähevad arvesse ka laupäevad ja pühapäevad, kuigi tavapärase töögraafiku korral ei oleks töötaja neil päevadel niikuinii töötanud. Seega kulutab töötaja oma piiratud puhkusepäevi ka tavapäraste nädalavahetuste arvelt.

Samuti on töötaja võimalused puhkust osadeks jagada piiratud. Kehtiva korra järgi tuleb vähemalt 14 kalendripäeva puhkust kasutada järjest ning tööandjal on õigus keelduda lühema kui seitsmepäevase puhkuseosa andmisest.

Tänapäeva tööelu ja inimeste vajadused on erinevad. Töötaja ei vaja alati pikka järjestikust puhkust. Sageli piisaks ühest või kahest vabast tööpäevast, et taastuda töökoormusest, lahendada perekondlikke küsimusi või tegeleda isiklike kohustustega.

Töötajate tervis, töövõime ja võimalus tööelus pikema aja jooksul osaleda sõltuvad muu hulgas piisavast puhkeajast.

Euroopa riikides on puhkusetingimused erinevad. Näiteks Ühendkuningriigis on seadusega tagatud 5,6 töönädalat tasustatud puhkust, mis vastab tavapärase viiepäevase töönädala korral 28 tööpäevale. See näitab, et selline puhkuse kestus on Euroopa praktikas juba olemas.

Leiame, et Eesti töötajatele tuleb tagada rohkem tegelikku puhkeaega ning suurem võimalus otsustada ise, millal nad puhkust kasutavad.

Nädalavahetus ei ole lisapuhkus, vaid tavapärane töövaba aeg.

Ettepanek: muuta töölepingu seadust

Teeme Riigikogule ettepaneku muuta töölepingu seadust järgmiselt.

1. Kehtestada põhipuhkuseks 28 tööpäeva aastas

Asendada senine 28 kalendripäeva pikkune põhipuhkus 28 tööpäevaga aastas.

Tavapärase viiepäevase ja kaheksatunnise töönädala korral tähendab see 224 töötundi ehk 5 nädalat ja 3 tööpäeva tasustatud puhkust aastas.

Puhkuse arvestamisel ei tohi töötaja puhkusepäevade jääki vähendada nädalavahetuste ega riigipühade võrra, mil töötaja ei oleks oma töögraafiku järgi töötanud.

2. Tagada õiglane arvestus erineva töökoormuse ja töögraafiku korral

Osalise tööajaga töötajatele tuleb tagada puhkus proportsionaalselt kokkulepitud töökoormusega.

Summeeritud tööaja ja vahetustega töötamise korral arvestatakse puhkust töötundides. Töötaja puhkuse jäägist arvestatakse maha ainult need töötunnid, mille jooksul ta oleks puhkuse ajal töögraafiku kohaselt pidanud töötama. Päevad, mis on töötaja töögraafiku järgi puhkepäevad, ei vähenda tema puhkuse jääki.

Tööandja ei tohi muuta töögraafikut viisil, mille eesmärk või tagajärg on töötaja puhkuseõiguse vähendamine.

3. Anda töötajale õigus kasutada puhkust üksikute tööpäevadena

Töötajal peab olema õigus kasutada põhipuhkust enda valitud päevadel, sealhulgas üksikute tööpäevadena.

Töötaja teatab tööandjale puhkuse kasutamisest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt 14 kalendripäeva ette.

Sellise puhkuse kasutamiseks ei tohi nõuda tööandja nõusolekut. Töötaja teavitus peab olema piisav.

Tööandja võib puhkuse kasutamist edasi lükata ainult erandliku, ettenägematu ja vältimatu olulise töökorraldusliku hädavajaduse korral. Selline otsus peab olema kirjalikult põhjendatud ning töötajale tuleb hüvitada edasilükkamisest tekkinud mõistlikud kulud.

Tavapärane töötajate puudus või ebamugavus töökorralduses ei tohi olla piisav põhjus töötaja puhkuseõiguse piiramiseks.

4. Kaotada kohustus kasutada 14 kalendripäeva puhkust järjest

Kaotada töölepingu seaduse § 68 lõikes 5 sätestatud kohustus kasutada vähemalt 14 kalendripäeva puhkust järjest.

Samuti kaotada tööandja õigus keelduda põhipuhkuse jagamisest lühemaks kui seitsmepäevaseks osaks.

Töötajal peab olema õigus otsustada, kas ta kasutab puhkust järjestikuse perioodina, nädalate kaupa või üksikute tööpäevadena.

5. Säilitada erikategooriate töötajate puhkuseõigused

Seaduse muutmine ei tohi vähendada erikategooriate töötajatele kehtivate seaduste alusel antud täiendavaid puhkusegarantiisid.

Osalise või puuduva töövõimega töötajatele tuleb säilitada töölepingu seaduse § 57 alusel antav täiendav puhkus ühe töönädala ulatuses võrreldes üldise põhipuhkusega.

Haridustöötajatele tuleb säilitada kehtiva regulatsiooni alusel ette nähtud pikendatud põhipuhkus ning selle täiendav osa võrreldes üldise põhipuhkusega.

Tavapärase viiepäevase töönädala korral tähendaks see § 57 alusel 33 tööpäeva ning 35, 42 või 56 kalendripäeva pikkuse puhkuse alusel vastavalt 33, 38 või 48 tööpäeva.

Alaealiste töötajate puhul tuleb arvestada § 56 kehtetuks tunnistamisega alates 1. jaanuarist 2027. Enne muudatuste jõustumist väljateenitud ja kasutamata puhkus peab säilima.

6. Säilitada riiklik hüvitamine ja senised soodsamad õigused

Töölepingu seaduse § 66 tuleb viia kooskõlla uue puhkusearvestuse süsteemiga.

§ 57 alusel antava täiendava puhkuse riiklik hüvitamine tööandjale tuleb säilitada, arvestades hüvitist uues süsteemis ühe töönädala töötundide alusel või proportsionaalselt kokkulepitud töökoormusega.

Samuti tuleb säilitada teiste seaduste, kollektiivlepingute ja töölepingutega töötajatele antud soodsamad puhkuseõigused.

7. Tagada õiglane üleminek uuele süsteemile

Enne uue seaduse jõustumist väljateenitud ja kasutamata puhkus tuleb säilitada. Üleminek uuele arvestussüsteemile ei tohi kaasa tuua juba väljateenitud puhkuse vähenemist ega kaotamist.

8. Hinnata muudatuse majanduslikku mõju

Palume Riigikogul hinnata muudatuse mõju tööandjatele, töötajatele ja riigieelarvele ning vajaduse korral kehtestada mõistlik üleminekuaeg.

Meie eesmärk

Soovime, et Eesti töötajatel oleks rohkem tegelikku puhkeaega, suurem võimalus ise oma puhkust planeerida ning paremad tingimused töö- ja pereelu ühendamiseks.

Iga töötaja väärib võimalust puhata ja taastuda. Nädalavahetus ei ole lisapuhkus, vaid tavapärane töövaba aeg.