Pöördume Riigikogu ja Justiitsministeeriumi poole palvega muuta korda, mille alusel vabastatakse enne tähtaega või viiakse avavanglasse raskete vägivallakuritegude toimepanijad. Otsustes tuleb senisest rohkem arvestada kannatanute õiguste, arvamuse ja turvatundega.
Praegune kord ei taga piisavalt, et kannatanud ja nende lähedased oleksid õigel ajal teavitatud otsustest, mis puudutavad raskete vägivallakuritegude toimepanijate võimalikku vabastamist või avavanglasse viimist. Liiga sageli saadakse sellisest menetlusest teada juhuslikult või alles vahetult enne otsuse tegemist. See tekitab hirmu, ebakindlust ja tunde, et kannatanute õigused ning turvatunne ei ole riigi jaoks piisavalt olulised. Meid ei rahulda olukord, kus süüdimõistetu huve arvestatakse nähtavamalt kui nende inimeste õigusi ja kaitsevajadust, kes peavad kuriteo tagajärgedega elama kogu elu.
Teeme ettepaneku muuta kehtivat korda nii, et raskete vägivallakuritegude toimepanijate tingimisi enne tähtaega vabastamise, avavanglasse üleviimise ja muude karistusrežiimi leevendavate otsuste tegemisel oleksid kannatanute õigused, turvatunne ja arvamus senisest paremini kaitstud. Selleks tuleb seaduses või menetluskorras sätestada kannatanute ja nende lähedaste kohustuslik ja õigeaegne teavitamine, anda nende seisukohtadele otsuste tegemisel suurem sisuline kaal ning kehtestada raskete vägivallakuritegude puhul rangemad ja selgemad kriteeriumid leebema režiimi kohaldamiseks. Samuti tuleb tagada, et iga sellise otsuse puhul hinnataks põhjalikult süüdimõistetu suhtumist toime pandud kuriteosse, vastutuse võtmist, kahetsuse olemasolu ja võimalikku ohtu ühiskonnale. Lisaks peame vajalikuks analüüsida kehtiva süsteemi mõju kannatanutele ja nende lähedastele, et viia õiguspraktika paremini kooskõlla õigluse, inimväärikuse ja turvalisuse põhimõtetega.
Me ei kutsu üles loobuma õigusriigi põhimõtetest ega nõua tingimisi enne tähtaega vabastamise automaatset välistamist. Me palume tagada õiglase tasakaalu süüdimõistetute ja kannatanute õiguste vahel.
Inimesed, kes on kaotanud oma lähedase või langenud raske kuriteo ohvriks, kannavad nende sündmuste tagajärgi kogu elu. Riik peab arvestama mitte ainult kurjategija paranemise protsessiga, vaid ka kuriteo pikaajaliste tagajärgedega kannatanutele ja nende peredele.
Kannatanute õigused, väärikus ja turvatunne väärivad riigi suuremat kaitset ja tähelepanu.