Diazepaam on alkohoolikule nagu vastumürk narkootikumide üledoosis ja muidu kindlasse surma minevale narkomaanile ja sisuliselt ei maksa mitte midagi.
Kellegi "geniaalsel" tarkusel võeti see ravim, mis kuulub narkootiliste ainete klassi, ära kiirabi esmatarbe ravimitest, ning kiirabi keeldub alkoholimürgituse puhul inimesele abi osutamast, sest seda abi lihtsalt ei ole. Selle asemel pakutakse välja, et vajadusel viiakse haiglasse. Diasepaami karp maksab umbes eurot ilma soodustuseta. Tripp haiglasse on maksumaksjale palju kallim.
Veel hullem, kellegi eriti geniaalsel ideel on "kokkuhoiu" mõttes kainestusmajadest kaotatud arsti ametikoht, ning kui kiirabi kutsutakse, mida eriti teha ei taheta, siis kiirabil puudub mürgituses inimese päästmiseks seesama diazepaam. Selle asemel on küll jäetud magneesiumisüst, kuid kuna see on äärmuslikult kallis ravim ( see siiski vist ei aita erinevalt diazepaamist infarktieelse seisundi puhul, mis lisaks on veel ekstreemselt piinarikas ), siis seda tehakse ainult "esimese Eesti" klassi kuuluvatele inimestele. Vaesed inimesed kärvakugi maha. Vanurid, kel on südameseiskumise eelne seisund ( ei ole kõik elupäästvad olukorrad selle ainega seotud alkoholismiga ), ei saa samuti kiirabi käest elupäästvat ravimit. Seda lihtsalt EI OLE.
Tänapäeva kiirabi õpetatakse elust täiesti võhikuks, stiilis et "pohmelli vastu aitab aspiriin ja seda meil on". Vanasti alkoholimürgituses inimesele teati anda vastumürgina puhast alkoholi, et ta ära ei kärvaks. Ei olnud seda rumalat loogikat sisse õpetatud, et joodikut joomisega aidata ei saa. Diasepaami kutsutakse muideks "alkohol tableti kujul".
Pean otseselt vastutavaks KÕIKI isikuid, kes sellise praeguse olukorra on tekkida lasknud, et surev, eluohtlikus olukorras inimene jääb ilma abita. Et "kainestusmajas suri inimene" ja juhtumit uuritakse.
Kõik need olukorrad on kasvanud peale diasepaami kaotamist kiirabi esmaabivahendite loetelust ja kainestusmajadest arsti ametikoha kaotamist. Olen sellel teemal kirjutanud ka õiguskantslerile, kuid olukord ei ole muutunud.
Olukord, kus riik laseb inimestel niisama ära kärvata, ning seejuures lolli nägu teha, et "me uurime miks asi nii jutus" on vastuvõetamatu, kui on teada, miks sellised juhtumid on statistikas lakke läinud. See "parmukalts kaineris" võib ootamatult osutuda sinu enda vanaisaks, isaks, vennaks või pojaks, kel selline kriitiline olukord tekkis võibolla isegi mitte seetõttu, et ta ongi riigile kasutu joodikukalts ( justkui see õigustaks inimese piinades surra laskmist ), vaid lihtsat mingisuguste asjade kokkusattumusel ( noor, kes esimest korda sõprade seltsis alokoholi katsetas, või vanem inimene, kes oma muret alkoholi uputas ).
Ettepanek olukorra parandamiseks on järgmine: 1) asetada diasepaam tagasi kiirabi esmatarberavimite loetellu. 2) õpetada kõik valvurid diasepaami alal välja ja anda neil õigus selle konkreetse ainega inimest aidata. 3) vanglates teha diazepaamile narkootilise klassi ravimite regulatsioonidesse erand, ning hädaolukorras lubada inimesel ilma meditsiiniosakonda paigutamata saada diazepaamravi.
Kui õiguskantsler seekord teemale tähelepanu ei pööra, siis jäägu kõik sellised alkoholi üledoosi surnud inimesed, kus diasepaam oleks "VÕIBOLLA" AIDANUD, tema südametunnistusele. Inimesel on omavastutus, kuid kui isegi arstid on nii rumalaks koolitatud nagu filmis Idiocracy, et isegi nemad ei tea selle ravimi elementaarset toimet või seda, et ülejoonud inimesele vanasti anti esmaabina alkoholi, et see ei ole alati uue jooma jätk, siis see on riigi ametnike kuritahtlik rumalus. Diasepaam on isegi internetis alkoholimürgituse esmase ravimina ära mainitud veel mõnel pool, kuid vat kiirabitöötaja peab sellest mööda vaatama ja käituma nagu arstiteadusest rumalatele ametnikele kuulekas puudel ( võibolla mõnel kiirabitöötajal on endal see ravim taskus, et inimeste surm südametunnistust ei vaevaks ).
Ma saan aru, et benzodiasepaamide sõltuvus on ühiskonnas probleem, kuid seda probleemi tuleks lahendada retseptiravimite väljakirjutamise vähendamisel, sõltlaste sõltuvuse ravi kaudu, mitte võttes selle ära kiirabitöötajatelt ja kinnipidamisasutustelt, tehes abivajajale kriitilisel HETKEL sellele juurdepääsu sisuliselt võimatuks.