Ettepanek - Kahe tooli seaduse tühistamine
Põhjendus -
Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise seaduse alusel.POLIITIKUD EI VÕI ISTUDA KAHEL TOOLIL
Meie, allakirjutanud, oleme veendumusel, et nn. kahe tooli seadus, mis lubab Riigikogu liikmetel osaleda kohalike omavalitsuste volikogude töös, ei ole hea Eesti demokraatia tervisele ega vasta kohalike kogukondade huvidele.
Sellest lähtudes kutsume Riigikogu kehtestama reegli, mille alusel uus omandatud mandaat tühistab eelmise. Sellest hetkest, kui Riigikogu liige on valitud kohaliku omavalitsuse volikogu liikmeks, lõpeb tema mandaat Riigikogu liikmena. Kui kohaliku omavalitsuse volikogu liige on valitud Riigikogu liikmeks, siis lõpeb tema mandaat kohalikus volikogus.
PÕHJENDUS JA PROBLEEMI LÜHIAJALUGU
Eesti poliitilises süsteemis on erakondadele antud keskne roll ning nad on riigieelarveliselt rahastatud ühiskonna õiglustunnet riivaval määral. Haldusreformi käigus on püütud tugevdada erakondade positsioone ning nõrgestada kohalikke valimisliite. Samuti väheneb kohalike omavalitsuste liitumiste tulemusena kohalike volikogude liikmete arv kokku Eestis umbes tuhande inimese võrra. Seega toimub jõhker võimu kontsentratsioon ja tsentraliseerimine. Riigikogu liikmetele kohalike omavalitsuste volikogudes osalemise lubamine süvendab seda veelgi.
Oleme veendumusel, et Riigikogu liikme tööd tuleb võtta täie tõsidusega. Kohaliku poliitika allutamisele erakonnapoliitikale ei ole Riigikogu liikme ülesanne. Juba praegu on suurte erakondade pingiread Riigikogus tihti tühjad ning võime ennustada, et kohalikes volikogudes osalemise puhul tühjenevad need veelgi.
Probleemi ajalugu on seotud Eestis pikalt kestnud õigusliku vaidluse ja nn. peibutuspartide fenomeniga. Kuni 2005. aasta sügiseni said Riigikogu liikmed kohaliku omavalitsuse valimistel kandideerida ning valituks osutumisel ka volikogudes töötada.
Vaidlus mandaatide ühitamise lubatavuse üle oli siis juba mõnda aega kestnud. 2002. aasta märtsis kehtestas Riigikogu reegli, et alates järgmistest, 2005. aasta kohalikest valimistest ei saa riigikogu liige enam kuuluda kohaliku omavalitsuse volikogusse. Kolm aastat hiljem, 2005. aasta mais pööras Riigikogu järgmine koosseis selle otsuse tagasi. President Rüütel seda välja ei kuulutanud, leides, et Riigikogu ja kohaliku volikogu mandaadi samaaegne kandmine ei ole põhiseadusega kooskõlas. Kuna Riigikogu jäi endale kindlaks läks küsimus otsustamisele Riigikohtusse. Toona asus Riigikohus mandaatide ühitamise suhtes eitavale seisukohale, kuna reeglite muutmine liiga lähedal valimistele ei ole demokraatia põhimõtetega kooskõlas. See Riigikohtu otsus sündis vaid kolm päeva enne 2005. aasta 17. oktoobril toimunud kohalikke valimisi.
Tekkis skisofreeniline olukord, kus Riigikogu liikmed küll kandideerisid kohalikel valimistel, kuid ei tohtinud mandaati teostada. Erakonnad ei läinud seda teed, et mandaati mitte teostavate kandidaatide esitamine lõpetada. Sellest kasvas välja Eestis kümmekond aastat kestnud peibutuspartide fenomen. Riigikogu liikmed, aga ka ministrid ja Euroopa Parlamendi saadikud, seati kohalikel valimistel kandidaatidena üles, nad said ka hulga hääli, kuid valituks saades volikogudes tööle ei asunud.
Kõige halvemat mõju avaldasid peibutuspardid Tallinna volikogule, aidates kaasa selle valdavale marginaliseerimisele. Nii lõpetas pealinna 2009-2013 aasta volikogu koosseis olukorras, kus 79-st linnavolinikust koguni 53 olid asendusliikmed. Inimesed, kes said valimistel lõviosa hääli, ning inimesed, kes langetasid volikogus otsuseid, ei kattunud. Tekkis marionettide volikogu. Samas oli silmakirjalikkusel selgelt üleriigiline mõõde. 2013. aasta kohalikel valimiste kandideeris 93 Riigikogu liiget, kellest valituks osutus 60. 2014. aasta alguse seisuga oli neist mandaadi vastu võtnud vaid üks ning üks poliitik oli asunud tööle abilinnapeana. 58 Riigikogu liiget ja 11 ministrit ei asunud valituks osutudes omavalitsustes tööle.
Selle probleemi lahendamiseks pakuti Riigikogu praeguses koosseisus välja kaks teed. 2016. aasta jaanuaris algatas Eesti Vabaerakonna fraktsioon eelnõu, mille sisuks oli põhimõte, et uus omandatud mandaat tühistab eelmise mandaadi. See annab Riigikogu liikmetele põhiseaduse kohase õiguse kohalikul tasandil kandideerida, kuid seab nad selge valiku ette, sest pole võimalik uuest mandaadist loobuda, säilitades vana. Teise lahendusena pakuti mandaatide ühitamise taas lubamist, mis tollase koalitsiooni häältega 2016. aastal ka seaduseks vormiti.
Mitmed kohalikud omavalitsused pöördusid seepeale Riigikohtusse eesmärgiga tunnistada mandaatide ühitamine ehk nn. kahe tooli seadus põhiseadusega mittekooskõlaliseks. Riigikohus tegi otsuse selle aasta mais, leides, et vastuolu ei ole. Riigikohtu meelest põhiseadus ei nõua, et kohaliku elu küsimusi otsustavatel isikutel ei võiks olla vähimatki puutumust riigielu küsimuste otsustamisega.
Ehkki sellega põhiseaduslik vaidlus lõppes, on pöördumise algatajad veendumusel, et kõik, mis on põhiseaduspärane, ei pruugi olla konkreetsetes oludes tark ega mõistlik. Leiame, et praeguses olukorras peibutuspartlus ei lõpe. Erakondade huvi panna üleriigilise tuntusega poliitikud omavalitsuste valimistel kandideerima ei taga nende sisulist huvi kohalike probleemide vastu. Eriti küüniline on ministrite ja Euroopa parlamendi liikmete kandideerimine, kes meie arvates samuti peaksid valituks osutudes oma senisest tööst loobuma.
Seega me kaitseme antud pöördumisega mitmeid demokraatia alusväärtusi:
- omavalitsuste huve, sest parteiliste ülesannetega koormatud Riigikogu liikmete osalus pärsib kohalikku otsustusõigust;
- väiksemate kogukondade huve, sest suuremates omavalitsustes vähendab üleriigiliste telenägude osalus kohalike kandidaatide valituks osutumise tõenäosust;
- võimalikult laiapõhjalist poliitikas osalemist, sest mandaatide ühitamatus toob poliitikasse uusi inimesi.