Ajas kaduv kunstivorm ja PIDU EESTI MOODI
Aastalõpu lähenedes hakatakse aina rohkem rääkima ilutulestikest. Paljud oskavad pürotehnikaga tehtud imetööd hinnata ja hoiavad pilgu taevas, kui mõni suurem tuledemäng rahva rõõmuks särama lüüakse. Mõnede jaoks on tegu aga tülika, häiriva ja täiesti mõttetu kaaskodanike tüütamise ning raha tuulde loopimisega. Loomulikult on igaühel õigus oma arvamusele ja täit tõde polegi olemas. Kujutage ette, et oleme mõne sündmuse kulminatsioonihetkel nagu ka aastavahetus seda on, loendame numbreid, mis suurhetkeni jäänud ja peale numbrit null järgneb kas šhamanja pudeli korgi „plõks“ või täielik vaikus. On ikka masendav küll. Meenutagem kasvõi meie riigi 100 sünnipäeva. Vaadatud sai sõjatehnikat, mõned omavalitsused pakkusid hernesuppi ja siis kiiresti tuppa Läti viina saatel „pingviinide paraadi“ vaatama. Kas see ongi EESTI PIDU? Rahvas ühtsustunde loomine? Mis on siis see rahva ühendav osa või mis meie ihukarvad emotsioonist püsti ajab? Olen seda ise ühendavat osa kogenud näiteks laulupidude lõpulaulude aegu, kus kaasa laulda ei saa, kuna klomp on kurgus. Samuti olen kogenud seda välismaal olles suurüritustel ilutulestike finaali vaadates. Kindlasti lisab emotsioonile kaasa ka massiefekt, rahva rohkus ja KOOS TEGEMISE RÕÕM, kas siis kätest kinni hoides, koos vaadates etteasteid või ka koos lauldes. Inimese loomuses on avastada, kogeda ja unistada millestki, mida pole veel kogetud. Nii ka need laseršhowd, millest paljud viimasel ajal räägivad. Et jätame ilutulestikud ära ja asendame selle maagilise laseršhowga, mida keegi pole seni näinud. Alati on seal parem kus meid pole ja see parem mis seni tundmatu. Vähemalt on see meie unistustes parem. Kumb see siis parem on, 50 euroga ennast täis juua, pärast järgmine päev pead valutada või saada sama raha eest minuti emotsionaalset naudingut? Aga kas me oleksime kuule lennanud kui poleks olnud neid poisse, kes ilutulestikuga oma katsetusi teevad on raske öelda. Vanasõnagi ütleb, et me lõikame seda mida külvame. Kui me õpetame oma lastele iga päev näiteks puutööd, siis uskuge või mitte, aga paganama palju häid puuseppasid on tulevikus oodata. Kui õpetame arvutitega mängimist ja natuke ka programmeerimist, siis ka sealt saame vilju lõigata. Olen samuti veendunud, et kui võtame ära meie ühiskonnast ilutulestiku tegemise ja laskmise võimaluse… siis tulevikus oleme me millegi osas vaesemad. Kas ei tule meist raketiinsenere või poisid kardavad sõjaväes pauku ja lähevad sellest paanikasse, on raske ette öelda. Aga kindlasti see kõik mõjutab meid. Igal tegevusel on tagajärg. ...järgneb vol 2