From: Kaul Nurm <kaul.nurm@gmail.com>
Sent: Wednesday, January 8, 2020 9:56 AM
To: Aivar Kokk <aivar.kokk@riigikogu.ee>; Maris Lauri <maris.lauri@riigikogu.ee>; Tiit Kala <tiit.kala@riigikogu.ee>; Natalia Malleus <natalia.malleus@riigikogu.ee>; Jürgen Ligi <jyrgen.ligi@riigikogu.ee>; Urmas Reitelmann <urmas.reitelmann@riigikogu.ee>; Kersti Sarapuu <kersti.sarapuu@riigikogu.ee>; Riina Sikkut <riina.sikkut@riigikogu.ee>; Andres Sutt <andres.sutt@riigikogu.ee>; Aivar Sõerd <aivar.soerd@riigikogu.ee>; Dmitri Dmitrijev <dmitri.dmitrijev@riigikogu.ee>
Cc: Andres Ando <andres.ando@riigikogu.ee>; Tiina Licht <tiina.licht@riigikogu.ee>; Kristo Varend <kristo.varend@riigikogu.ee>; Helda Puura <helda.puura@riigikogu.ee>; Tarmo Tamm <tarmo.tamm@riigikogu.ee>; Urmas Kruuse <urmas.kruuse@riigikogu.ee>; Merry Aart <merry.aart@riigikogu.ee>; Kaido Höövelson <kaido.hoovelson@riigikogu.ee>; Heiki Hepner <heiki.hepner@riigikogu.ee>; Erkki Keldo <erkki.keldo@riigikogu.ee>; Ivari Padar <ivari.padar@riigikogu.ee>; Andrus Seeme <andrus.seeme@riigikogu.ee>; Siret Kotka-Repinski <siret.kotka-repinski@riigikogu.ee>; Merle Kruusimägi <merle.kruusimagi@riigikogu.ee>; Marin Daniel <marin.daniel@riigikogu.ee>; Jaanika Lokk <jaanika.lokk@riigikogu.ee>
Subject: Täiendavad selgitused ja küsimused seoses kollektiivse pöördumisega "Jagame Eesti Euroopa Liidu toetuste taotlemisel ja rakendamisel kaheks piirkonnaks"

 

Lugupeetud rahandus- ja maaelukomisjoni liikmed,

 

Tänan Riigikogu rahanduskomisjoni liikmeid võimaluse eest tutvustada teile kollektiivset pöördumist „Jagame Eesti Euroopa Liidu toetuste taotlemisel ja rakendamisel kaheks piirkonnaks“.

Pean tunnistama, et teema olulisust arvestades olite planeerinud selle teema sisuliseks aruteluks siiski ebapiisava aja. Seetõttu polnud võimalik esitada teile ja rahandusministeeriumi esindajale küsimusi ega selgitada põhjalikke vastuväiteid. Teen seda nüüd kirjalikult.

 

Esmalt Rahandusministeeriumi esindaja Magnus Urbi poolt esitatud väidetest:

1.       Eestil on olemas kõik instrumendid selleks, et suunata senisest rohkem raha väljaspoole pealinna, seetõttu puudub sisuline vajadus Eestit kaheks piirkonnaks jagada.  

Ma pole selle väitega nõus, sest senine praktika ei kinnita positiivset prognoosi tulevikuks. Ma väidan vastupidiselt, et omaosaluse tõus 15 %-lt 45 %-ni muudab võimalikud toetused just järjest vähem kättesaadavaks omavalitsustele ja ettevõtetele väljaspool pealinna regiooni. Isegi kui riik tõesti planeerib teha maapiirkondades suuremaid investeeringuid, siis ka nendeks investeeringuteks on vaja omaosalust tõsta vähemalt 45 %-ni. Selleks tuleb leida täiendavaid vahendeid kaasfinatseerimiseks ligilähedaselt 900 miljoni euro võrra 7 aastase finantsperioodi jooksul. Omavalitsustel, mis asuvad piirkondades, kus SKP inimese kohta  on mitmeid kordi madalam kui pealinnas, puudub võimekus kaasfinantseerida investeeringuid 45% tasemel, seetõttu jääb see raha omaosaluse tõusu tõttu kasutamata ja vahendid kulutatakse ikkagi valdavalt pealinnas ja selle lähiümbruses. Kui poliitiline tahe on tõepoolest olemas, tuleks see kindlustada ka vastavate regulatsioonidega. Kas ja kes selle eelnõu väljatöötamisega tegelevad?

 

2.       Suurema rahavoo suunamisel puudub positiivne mõju maapiirkondadele.

Mind huvitab, milliseid uuringuid või kalkulatsioone on tehtud, et selliseid väiteid saab esitada. Ma loodan, et see peaks huvitama teidki, seetõttu palun nõudke need uuringud rahandusministeeriumist välja.

 

3.       Kuna Soome on tulnud välja ettepanekuga langetada üleminekuriikide omaosalus 40%ni, siis täiendava raha vajadus riigieelarvest väheneb.

See jutt on mõeldud lihtsalt probleemi pisendamiseks, sest Soome ettepaneku suhtes ei ole veel kokku lepitud ja me ei tea milliseks kujuneb lõplik kompromiss. Soome eesistumine lõppes 1. jaanuaril ja läbirääkimised võivad jätkuda veel lähema aasta-kahe jooksul. Siin on oluline mainida, et ka Euroopa Parlament omab selles küsimuses olulist rolli. Kuid kui Soome ettepanek peakski jõustuma, väheneb riiklik kaasfinantseerimise täiendav kohustus 900-lt miljonilt eurolt vaid 825 miljoni euroni. Teisisõnu, samas mahus eurotoetuste kasutamine läheb Eestile kallimaks vähemalt 825 miljoni euro võrra, millele lisandub maaelu arengukava ja kalandusfondi toetuste kaasfinantseerimise tõus veel 400 miljoni euro võrra.

 

4.       Omaosaluse diferentseerimine piirkonniti on ühe piirkonnana jätkates õiguslikult võimalik.

Ma pole selles väites kindel. Omaosaluse määra diferentseeritakse üldreeglina liikmesriigi erinevateks piirkondadeks jagamise kaudu. Samuti tõuseks selle arvel oluliselt kaasfinantseerimine pealinnas. Selliste väidete kontrollimiseks on vajalik küsida õiguslikku alust. Palun nõudke seega välja ministeeriumilt vastavad regulatsioonid, mis kinnitavad rahandusministeeriumi esindaja väidet. Vastasel juhul võib see osutuda samasuguseks valeks, mida esitati teile mitme aasta jooksul, et õiguslikult ei ole võimalik taotleda erandit Eesti kaheks piirkonnaks jagamiseks.

 

5.       Leedu ei võitnud kaheks jagamisest ja Leedu räägib läbi ühe püiirkonna positsioonilt.

Seegi väide ei ole õige ja on eksitav. Euroopa Komisjoni pakkumine Leedule oli  2,7 miljardi võrra suurem kui see oleks olnud ühe piirkonna käsitluses. Mis puudutab läbirääkimisi, siis siin Leedu suure tõenäosusega räägibki läbi Leedu riigi nimel, nii nagu teevad seda teised riigid, kuna läbirääkimiste laua taga ei istu erinevate piirkondade esindajaid, vaid ikka riigi esindaja.  Üks on aga päris kindel, et sõltumata sellest, kuidas Leedu läbi räägib, rakendab ta toetusi kahes erinevas piirkonnas.

 

6.       Oleme konsulteerinud Euroopa Komisjoniga Eesti kaheks piirkonnaks jagamise teemal ja komisjon suhtub sellesse skeptiliselt/mitte soosivalt.  

Kui see väide peaks õige olema, siis mina sooviksin näha vastavaid  dokumente, kust selguks,  milliseid küsimusi esitati ja milliseid vastuseid küsimustele andis Euroopa Komisjon. Komisjoni kirjalikust vastusest peaks siis ilmnema ka argumendid, mida see konsultatsiooni käigus esitas. Palun nõudke need dokumendid ministeeriumilt enne välja kui hakate otsust langetama. Kui neid dokumente ei ole, siis on tegemist taas selge hämamisega ja  riigikogu liikmete eksitamisega.

 

7.       Kahe piirkonnana on märksa keerulisem administreerida toetusi ja programme.

Sellel väitel puudub tõsiseltvõetav alus, kuna kaheks piirkonnaks jagamine ei eelda kahte eraldi makseagentuuri. Positiivseks tuleb pidada hoopis seda, et mõlemad piirkonnad saavad ise kaasa rääkida ja kujundada vastavad prioriteedid. Kohalikud inimesed oskavad üldreeglina paremini hinnata seda, millised on piirkondade reaalsed vajadused selleks, et arendada välja piirkondade potentsiaal. Lisaks on selline praktika täna juba laialt kasutusel nii maaelu arengukavas (nt LEADER meede, varem ka LFA meede), kui ka kalandusfondis (8 kalanduspiirkonda). Praegused Tallinna kontorites väljamõeldud prioriteedid, mis on koostatud valdavalt ministeeriumi ametnike ettekujutuse alusel, soosivad küll kergliiklusteede ja külakiikede ehitamist, aga mitte kohalikesse oludesse sobituvaid jätkusuutlikke investeeringuid ja ettevõtluse arengut piirkondades.

 

Teisena reageerin rahanduskomisjoni liikmete poolt esitatud küsimustele ja väidetele.

1.       Jürgen Ligi väitis, et raha tuleb kasutada efektiivselt. Pole mõtet toppida raha sinna, kus pole inimesi.

Statistikaameti rahvastikuprognoosi alusel jääb ka kaugemas tulevikus väljaspool pealinna elama vähemalt 800 000 inimest. Siit tõstatub siis ka  järgmine küsimus – milliste vahenditega ja kuidas kavatsetakse tagada neile inimestele esmavajadusteski pealinlastega ligilähedaseltki sarnane elustandard? Milliste vahenditega kavatsetakse tagada avalike universaalsete teenuste kättesaadavus ja välja arendada kaasaegne linnaruum vähemalt kõikides maakonnakeskustes?

 

2.       Kahes piirkonnas on raske ellu viia üle-eestilise tähtsusega investeeringuid, millest saavad ühtmoodi kasu kõik riigi elanikud.

Kui selline väide esitati, siis peaks suure tõenäosusega olemas olema loetelu objektidest, millised on kavas järgmise eelarveperioodi toetuste kaasabil välja ehitada. Sellisel juhul sooviksin teada loetelu neist objektidest, et hinnata selle väite tõsiseltvõetavust. Senini on avalikkust informeeritud Tallinna uuest suurhaiglast, Tallinna väikesest ringteest, Lennujaama laiendusest, trammiliinide viimisest Viimsi, Harku ja Rae valda jms. Eesti kaheks jagamine ei takista kuidagi struktuurifondide rakendamist pealinnas, küll aga korrigeerib kaasfinantseerimise määra vastavalt selle piirkonna elanike elustandardile.

 

3.       Hariduse ja teaduse rahastamine kannatab kaheks jagamise puhul.

Ilmselt ei tohiks olla saladuseks, et nii Tartu Ülikool kui mitmed muud kõrgkoolid asuvad väljaspool pealinna, samuti suurem osa muudest haridusasutustest. Tallinnas asuvad kõrgkoolid on oma infrastruktuuri juba varasemate perioodide jooksul üsna kenasti korda saanud ning uuel perioodil on ligipääs vahenditele jätkuvalt olemas, üksnes kõrgema omaosalusmääraga. Olukorras, kus pealinn on elustandardi poolest arenenud üle EL-i keskmise, 110%, peaks kõrgema omaosaluse maksmine olema jõukohane.

 

Seniste otsuste tagajärjel oleme me nüüd jõudmas täiesti absurdsesse seisu. EL-i ühise põllumajandus- ja kalanduspoliitika raames ei ole nimelt lubatud rakendada maaelu arengukava (MAK) ja Euroopa Kalandusfondi (EKF) meetmeid pealinnas, ometi kaheks jagamata jätmisel seotakse MAK-i ja EKF-i rahastamisotsused (ehk nii toetuse üldsummad kui ka riiklik kaasfinantseerimine) pealinna elustandardiga. See toob endaga kaasa riigieelarve kulude kasvu 400 miljoni euro võrra, lisaks 300 miljonit eurot väiksemale toetuspaketile EL-st. See otsus toob endaga kaasa ka selle, et toetustest kasusaajad on kohustatud senisest kõrgema määraga kaasfinantseerima tehtavaid investeeringuid. Ehk elustandard on kaugel alla EL-i keskmist (alla 60%) aga finantsreeglid kohaldatakse pealinna kõrget elustandardit aluseks võttes? Kollektiivsele pöördumisele allakirjutanuid huvitab väga, kuidas kavatseb Riigikogu, mis on riigi eelarve koostamise eest vastutav organ, täiendavad vahendid leida.

Leiame seega, et kogu Eesti ühtlaseks arenguks ja riigieelarve liigsete kulutuste vältimiseks on Eestil vaja kiiremas korras taotleda Euroopa Komisjonilt erandit Eesti kaheks mittehalduslikuks piirkonnaks jagamise kohta - Tallinn ja muu Eesti.

Lugupidamisega,

 

 

Kaul Nurm

Kollektiivse pöördumise algataja