Tere.

Minu nimi on Stanislav Aiupov ja olen üks kollektiivse pöördumise „Palume aidata üliõpilastel Eestisse jääda!” toetajatest. Ma olen juba lõpetanud Narva kolledži ning õpin Tartu Ülikoolis magistriõppes ja töötan õpetajana Kambja Ignatsi Jaagu Koolis.

Asi on selles, et paljudel minu tulevaste kolleegidel on väga raske periood nende elus. Miks nii? Nad tulid Eestisse Venemaalt mõned aastat tagasi õppima Narva kolledžis. Nende hulgas on palju noori kes planeerisid seostada või juba seostasid oma elu Eesti riigiga. Nad on omandanud eesti keele sellel asemel, et suudavad õppida edasi kõrgkoolis ja töötada Eestis. Miks aga nad ei saa Eestisse jääda? Selget vastust meil ei ole.

Me kõik saame aru mis juhtus 24. veebruaril ja me kõik oleme selle vastu. Me oleme Putini vastu ja toetame Ukrainat selles sõjas. Meedias (ERR, Postimees, Delfi, Novaja Gezeta ja muud) oli palju infot sellest, miks me oleme siin ja kuidas me suhtume Eesti riiki. Minu arvates meie lojaalsus Eesti riigile on selge.

Eesti haridus on väga oluline väärtus iga eestlase jaoks. Ja see on imeline mõte! Kes aga hakkab osalema aktiivselt selle süsteemi arendamiseks, kui Eesti riik viskab neid tulevikuid õpetajaid üle piiri ära? Muidugi muretseb Eesti oma turvalisuse pärast, aga ma usun, et Eestil on võime kontrollida nende inimeste lojaalsust, kes soovivad Eesti heaks töötada.

Kõike head!

Stanislav Aiupov
Vene keele õpetaja
Kambja Ignatsi Jaagu Kool